Kurikuulus

k.u.u.e.s

Toas põles õrnalt kirjutuslaua lamp, kui ma istusin enda voodi peal ja kugistasin alla viimased juustuvõileiva raasud koos Finniga. Aknast ei tulnud üldse enam valgust, sest taevas oli täidetud vihmapilvedega nagu ikka, kuid see ei mõjutanud mitte kuidagi minu ja Finni meeleolusid. Meie olime meie, ükskōik, mis ka ei oleks.

"Kuule, siin võib teiega täitsa ära harjuda! Nii lahked ja puha. Kahju hakkaks, kui peaks ära minema siit üks päev," arvas Finn, süües ära viimsegi puru, mis tal taldrikul oli.

"See on kõigest esimene päev, härra Ross. Ei soovita sellega ära harjuda," naljatasin, mille peale mind Finn vastu õlga müksas.

"Ah soo. Teil on päris hea näitlemisoskus sellisel juhul," mängis Finn solvunut.

"Jah, kui kogemusi on aastaid, siis peabki olema tõeline professionaal."

"Mida iganes. Mis see on? Kas see on su salajaste mõtete koht?" võttis Finn enda kätte Ava päeviku, mille olin kogemata jätnud laua peale, kui seda täna varahommikul jälle lugesin neidsamu tekstiridasid mis pühapäevalgi. Sattusin paanikasse, sest ma ei tahtnud, et Finn sellest teada saaks. Ma alles kohtusin temaga pärast pikka perioodi, kui ta pidi kolima Bricklestonist kaheksa tunni kaugusele kohta, mille nime ma ei suuda meenutada. Mäletan aga üksikdetaile meie toonasest hüvastijätust, kus ma ei suutnud kurvastamist lõpetada. Algklassis olime üksteisega parimad sõbrad, kui oli vaja teha paaristööd, siis me olime alati teineteisega tiimis, aga see sai kõik läbi, kui Finn oli lahkunud. Olin mitu kuud koolis üksinda, tänu sellele, et suhtlesin ainult Finniga, oli teiste sekka sulandumine üle kivide ja kändude, kusjuures siiamaani on.

Kahmasin Finnilt äkitselt raamatu ja nägin, kuidas see oli tema jaoks nagu välk selgest taevast.

"See on midagi sügavamat, kui sa arvad," tugevdasin haaret päeviku ümber.

"Kas sa varjad midagi? Sa võid mulle ju öelda, ma tõotan sulle, et ma ei lobise sellest kellelegi edasi."

"Seda pole võimalik lihtsalt ära rääkida. Ma ei saa," tunnetasin, et kui ma jään siia kas või sekundikski kauem Finniga kahekesi, ärritun ma niivõrd, et võin öelda mõtlematult solvavaid sõnu. Tüli suuremaks muutumise vältimiseks väljusin ruumist, jättes Finni sama üksinda nagu mina siis, kui tema oli läinud.

Lükkasin ukse pauguga, kuigi see ei tõstnud minu tuju. Tõsi, mulle ei meeldinud niimoodi asju varjata enda lähedaste eest, aga olukorras, kus mina olen, ei saa mind aidata mitte keegi.

Kas sa oled valmis?

Toetusin seinale, kuid see ei aidanud järgnevat nägemust ennetada. Vajusin mürtsatusega maha, sest ma ei saanud enda keha taas kontrollida.

"Jah. Ma olen seda nii kaua ootanud," lausus poiss enesekindlalt. Ta oli nüüd täpselt kolmteist aastat vanem ja kandis uhkelt fotoaparaati enda kaelas, tahtmata seda ära võtta.

Tubli. Ma olen sinu üle uhke, Derrick. Nüüd saan minna rahus, kui tean, et sina jätkad. Vaikselt haihtus naisterahvas, muundudeks uduks, mis seejärel hajus tühja õhuga kokku. Derrick üritas leida mingit õhuvinet, mis ta reedaks, aga võib-olla oligi see vaim temaga hüvasti jätnud.

Ta oli valmis ja suundus alla kööki, kus tema ema pesi nõusid, märkamata, et Derrick seisis tema liikumatult taga fotoaparaadiga ja valmistus pildistama.

Klõps.

"Pattie! Pattie! Ärka nüüd üles, palun!" patsustas Finn minu nägu. Tõusin istukile, selg vastu seina, seejuures abistas Finn nii palju kui sai.

"Finn," ütlesin sosistades,"me peame rääkima."

"Ma arvan sama. Ja seekord räägid kõik ära, mida sa varjanud oled."