Kurikuulus

v.i.i.e.s

Matemaatikaülesanded, mida proua Spone tahvlile iga viie minuti tagant lisas, et me ei saaks tunnis mitte mingil juhul vaba aega, olid mulle muutunud kõvadeks pähkliteks, mida ma ei suutnud enam purustada. Vahel isegi sain üksikud ülesanded tehtud, aga praegu oli see mulle liiast. Tajusin proua Spone'i imestust, kui ta kuulis, et ma olen ainus, kellel on ülesanne veel poolikuks jäänud, samaaegselt lahendasid mõned klassi hiigelajud juba viiendat. Tunni lõppedes oli proua Spone tungivalt nõudnud, et ma temaga rääkima jääksin paariks minutiks. Klassikaaslased heitsid mulle viivuks kaastundliku pilgu, sest kes tahaks vahetunnis matemaatikaõpetajaga matemaatikast jutustada, aga siinkohal ma polnud kindel, kas me nüüd otseselt ainest endast kõneleme.

"Mis toimub, preili Maisley? Te tundute olevat täiesti liimist lahti! Kõik tehted, mida te sooritasite, olid valede vastusega. Muidugist pole te matemaatikas kõige teravam pliiats, aga mitte ka kõige nürim," oli proua Spone silmnähtavalt ahastuses, kuid ma ei saanud talle olukorda selgitada. See ei puutunud temasse.

"Ma olen vähe maganud, tegin terve öö kirjandit, et see mul esitada oleks. See ei kordu. Ma saan jälle järjele, mul pole vaja lisatunde," näitlesin nii oskuslikult, et sain nii-öelda õpetaja öeldu peale tigedaks ja tormasin suurte sammumürtsudega koridori järgmisse tundi.

Bioloogia klassiruumi ette pinki maha potsatades, kuulsin kajavat kellegi mahedat sosinat. Tule siia, poisu. Ma aitan sind. Ära karda. Sa ei tohi karta.

"Mis see veel oli?" Poiss oli täielikus segaduses ja otsis lootusetult taga hääleallikat.

"Ma olen siin," tõstis valge naisterahva kogu käe.

"Kes sa oled?" küsis väikemees rabatult.

"See fotoaparaat, mida sa enda voodi all peidad. Ma olen selle endine omanik. Paraku surnud, nagu näed."

Vaim jõllitas voodi poole, oodates, et poiss võtaks fotoaparaadi välja, aga selle asemel istus ta hoopis kortsus kulmuga teki all ja mõtles, kuidas edasi käituda.

"Aga miks sa siin oled?" vaatas poiss küsivalt vaimu.

"Ma olen siin, et sind aidata sinu soovi täitmisel."

Järgmisel hetkel olin tagasi klassiruumis, kui kostis kella helin, mis tähistas vahetunni lõppu.

-

Kõrvaklapid taas kõrva pandud, vaatlesin, kuidas väljas hakkas jälle vihma sadama ja tugevat tuult puhuma. Ma ei kujutanud ette, kui jahe see tuul võis olla, õnneks viibisin ma veel bussi peal ja ei pidanud muretsema selle eest, et mul külm peaks hakkama. Bussis oli alati soe, ükskõik mis temperatuur ka väljaspool seda oleks olnud.

"Pattie? Oled see sina?" ilmus järsku minu ette üks tumepunase pusaga poiss, kelle näost ma välja ei lugenud, kes ta on, sest kapuuts kattis ta silmad.

"Kes sa oled?"

"Oih," pani noormees kapuutsi peast ja naeratas mulle. Alles siis ma sain aimu sellest, kes ta on.

"Finn, oled see sina?" uurisin üle, et ma ei peaks teda hoopis kellekski valeks, aga ma teadsin, et eksimisruumi siin ei olnud. Finn oli nii ära tuntav oma silmade ja ehtsa naeratusega, et see lihtsalt ei saanud olla keegi teine.

"Finley Ross, kui olla täpsem," oli ta endiselt sarkastiline. Mõned asjad jäävad tõesti isegi mitmeid aastaid hiljem samaks.

"No nii Finley Ross, miks sa ei võtaks minu kõrvale istet ja jutustaks mulle algusest peale, kuidas sa küll mu üles leidsid," osutasin peaga enda kõrvale olevale vabale istekohale, mille peale istuti väga harva, sest ma ei tahtnud sinna kedagi. Finni puhul võisin teha erandi, sest ta on üksainumas inimene, keda ma luban endale kõrvale heaks sõbraks.

Niisiis patras Finn mulle otsast peale kuni lõpuni, kuidas ta vanemad olid ta saatnud Bricklestoni tööle, sest poiss olevat veetnud pärast gümnaasiumi lõpetamist liiga palju aega kodus passides. Seega oli Finni ema plaaninud saata oma poeg siia tööle elektroonikapoe müüjaks ning tema isale meeldis väga see mōte, et ta isegi küsis minu emalt luba, et Finn saaks peatuda mõni kuu meie juures, kuniks ta saab endale jalad alla.

"Aga miks nad just Bricklestoni väikelinna kasuks otsustasid? Koht, kus teie elate, on ju palju suurem?" küsisin Finnilt, kes oli vahepeal võtnud enda kohvrist välja joogipudeli.

"Ah, nad arvasid, et sa mõjuksid mulle hästi ja motiveeriksid mind tööl käima. Ja pealegi me pole ju nii kaua üksteist näinud!" vastas Finn rõõmsalt, aga tema positiivne tuju ei kestnud kaua, kui ta ajas enda riietele kogemata vett peale. Hakkasin bussis valjuhäälselt naerma nagu mingi lämbuv kajakas, kui ma nägin, milline piirkond oli tal märjaks saanud.

"Trisha! Ära naera palun! Sa paned mu nii piinlikusse olukorda!"

"Sa oleksid pidanud selle peale varem mõtlema, kui ajasid vett enda peale," kuivatasin naerupisaraid, mida ma ei suutnud eriti tagasi hoida.

Jäin vait, kui teised sõitjad vaatasid mind eriskummaliselt nagu ma oleksin idioot.