Kurikuulus

s.e.i.t.s.m.e.s

Lamasin kõhuli voodis, pea toetumas pehmele padjale ja jutustasin Finnile, mis minuga viimasel ajal oli juhtunud. Ausalt öeldes arvasin, et Finn peab mind vaimselt hulluks selle jutu peale ja soovitaks mul panna ennast vabatahtlikult hullumajja kirja, eksisin ma rängalt. Finn proovis olla nii mõistev ja abivalmis, aga ma teadsin sisimas, et ta ei oska mind aidata. Kui keegi üldse oskaski.

"Mida sa siis edasi teed? Ma mõtlen, sa ei saa lihtsalt oodata, et sinuga see asi nüüd juhtuks?" küsis Finn murelikul toonil.

"Ma ei tea. Mida ma teha saaksingi?" vastasin teadmatult.

"Kas sa ei teaks kedagi, kes ise oleks sellega seotud?" 

Murdsin pead tükk aega, kuid mul ei tulnud pähe kedagi paremat kui Elaine'i.

"Elaine teab sellest minu meelest kõige paremini, aga ma ei tahaks teda niimoodi muretsema panna." Viimaks istusime mõlemad koos, üritades välja mõelda erinevaid lahendusi minu probleemile, aga sekundid venisid minutiteks ja need omakorda tundideks. Peagi avastasime, et kell oli juba päris hiline ning Finn heitis ära külalistetuppa magama, kuid mina jäin argsi ärkvele ning võtsin kummutist enda vana halli läpaka, mis oli hoolimata oma vanusest endiselt heas töökorras. Avasin Mozilla Firefoxi, kus esimeseks leheküljeks oli Google ja sisestasin sinna otsingusõnadeks Bricklestoni legend. Aeglase interneti tõttu pidin tulemusi ootama, aga kui lõpuks leidis Google üle 1000 vaste, ei olnud ma enam rahutu. 

Vajutasin esimesele veebilehele, kus oli teistest legendi kohta rohkem informatsiooni. Kerides alla, et näha, kui palju teksti seal kirja oli, ohkasin kergendatult, kui seal leidus mitu pikka lõiku legendist ja selle väidetavatest ohvritest. Artikli autor oli keegi ajakirjanik Cathy Denkerberg, kes mainis enda kirjutises, et ta on aastaid olnud selle legendi suur huviline ja on võtnud eesmärgiks välja uurida, kas sellel on ka mingi tõepõhi all. Huvitav, kas ta siiani tegeleb sellega?

Brickleston on tagasihoidlik Ameerika Ühendriikide väikelinn, mis pealtnäha ei paista millegagi silma, kuid viimastel aastatel on seal aset leidnud kummalised surmad, mille põhjust ei leitagi. Veelgi veidramaks teeb loo asjaolu, et ohvrite perekond saab endale mõne aja pärast postkasti ümbriku koos pildiga, mis olevat jäädvustatud 13 päeva enne ohvri surma. Foto taga olevat kirjutatud kuupäev koos mingi allkirjaga, mis juhib tähelepanu sellele, et see oli ohvri jaoks midagi viimast, kas siis naeratus, muie, rõõm vms. 

Bricklestoni politseiülem Joe Morgan rääkis kohalikus raadios, kuidas mõned inimesed olid näinud tundmatut mustas meest koos mingi kaelas rippuva aparaadiga metsas ringi liikumas. Politseinikud olevat uurinud terve piirkonna läbi, aga nad ei leidnud midagi uut. Seega olid nad välistanud, et see mees olevat kuidagi nende surmadega seotud.

Vanaproua Milla(nimi muudetud antud isiku privaatsuse nimel), kelle lapselaps oli üks müstilisel kombel surma saanud, oli kindel, et selle kõige taga ongi nimelt seesama anonüümne mees:"Brickleston on olnud väga turvaline koht elamiseks, kõik siinsed elanikud on teineteisega läbi saanud. See peab olema see mees, kes luusib seal metsades ringi!"

Edasi ma ei saanud lugeda, kuna ühtäkki tõmbus arvutiekraan üleni mustaks ja asendus otsevideoga, kus istus maskiga meesterahvas, kel oli õnnestunud oma nägu osavalt ära peita.

"Tere, Patricia Maisley. Ma tean, mida sa teed. Pole mõtet oma saatuse eest põgeneda, kullake. Me sinuga kohtume õige pea, kannata kõigest veel mõned päevad. Kuid ära isegi mõtle sellest oma poisile rääkida, muidu läheb teil mõlemal väga halvasti. Arvan, et sul oleks targem olla ettevaatlik. Aga ma pean nüüd minema. Käitu targalt, Trisha."

Ja siis kadus ta ekraanilt.