Kurikuulus

ü.h.e.k.s.a.s

Jõllitasin lakke, mõtiskledes, et minu lõpp on lähenemas iga sekundi, minuti, tunni või päevaga, aga selle asemel, et maailma veel viimast korda imetleda, istun ma luku taga enda toas ja ootan. Ma ei taha mõelda ema või Finni reaktsioooni peale, kui nad näevad mu surnukeha, millelt pole võimalik midagi tuvastada.

Voodi alt piiksus minu vana läpakas, mille ma olin eelmisel korral korralikult välja lülitanud. See pole mitte kunagi häält teinud, mis pani mu tahtma arvuti avada ja uurida, mida see häälitsemine tähendas.

Surudes näpuga sisselülitamisklahvi, ei läinud sülearvuti tööle, aga paari sekundi möödudes oli ekraanil taaskord seesama meesterahvas, samas kohas samade maskeeringuga, kus esimesel korral.

"Terekest, Pattie. Kuidas sul läinud on? Sinu Finleyl pole aga nii hästi läinud. Võib-olla ta saab veel oma õppetunni," naeris mees haiglaslikult nagu tal oleks vaja vaimsele tervisele tõsist abi. Mu südamelöögid kiirenesid, kui ta mainis Finni täieliku ükskõiksusega.

"Mida? Mida sa Finleyga tegid?" olin sügavas ahastuses, aimates, et siit tulevad halvad uudised.

"Ta poleks pidanud luusima ringi seal, kus tal asja pole. Kuid, Trisha, sina võid ta päästa."

"Mida ma tegema pean? Peaasi, et temaga midagi ei juhtuks!" nõustusin Finni elu nimel riskima enda omaga. Mina olin see, kes oli süüdlane, sest mina rääkisin Finnile kõigest. Loodetavasti Derrick võtab mu ettepaneku vastu.

"Tulema kohale ühte kohta nimega Garlowi hotelli. See asub vaid kuue kilomeetri kaugusel Bricklestonist. Tule kohale oma jalgrattaga. Kui sa peaksid kellegi kaasa võtma, on sellel omad tagajärjed. Sind on hoiatatud."

Ilma minu noogutust nägemata, oli Derrick ühenduse katkestanud. Asetasin läpaka tagasi voodi alla ja vahetasin võimalikult kähku riided ära. Midagi ei juhtu Finniga, korrutasin enda peas, ehkki see ei muutnud mind vähem närvilisemaks.

Tormasin peaaegu trepist alla kukkudes alla välisuksest välja, samaaegselt oli õues vihma hakkanud kallama nagu oavarrest. Aga see ei heidutanud mind, vaid jooksin garaaži jalgratta välja ajamiseks. Peale istudes täheldasin, et rattakummid olid tühjenemas, kuid aja raiskamisest polnud kasu, vastupidi.

Väntasin nii väledalt, et mul hakkas hapnikku nappima. Üritasin meenutada Garlowi hotelli asukohta, kui geograafia õpetaja Harrison Melts, kes on nüüdseks pensionil, meile Bricklestoni kaarti tutvustas.

Harlowi mahajäetud hotell paikneb Bricklestoni metsade lähedal. Sõita otse edasi üle Droidi silla, keerab vasakule üks käänuline tee.

Droidi sillast olin õnneks teadlik, tegelikult iga Bricklestoni elanik teab seda. Lisasin aegamisi kiirust juurde, kuigi sõitsin isegi piisavalt kiiresti, et ma ei jääks hiljaks.

Hoomasin härra Meltsi poolt nimetatud käänulist rada, kogedes kergendust ja paanilisust mõlemat korraga. Hoidumast kukkumisohust jalgrattaga, jätsin selle maha silla juurde ja jätkasin teekonda kiirkõndides. Harlowi hotelli silmamiseks oli tarvis rühkida mõnisada meetrit mööda tundmatut metsa, kui puude varjus seisis püsti kolmekorruseline lagunenud hoone, mida kasutati viimati umbes viis aastakümmet tagasi. Hotellist oli see kaugel, pigem sarnanes kummitusmajale.

Julgust kokku võttes, astusin arglikud sammud kunagise hotelli sissepääsu poole ja piilusin hoolikalt tahmunud ukseklaasist hoone ruume, mis olid üksnes kaetud tolmu ja mustusega. Ideaalne koht Derricki-sugustele tegutsemiseks.

"Teretulemast, preili Maisley."