Kurikuulus

k.ü.m.n.e.s

Pöörasin end tasapikka ringi ning seejuures näida rahulik ja enesekindel, kuigi olin üsna veendunud, et see ei läinud läbi. Derrick seisis mustades riietes ja põrnitses saatanlikult minu hirmunud nägu. Mäng oli ametlikult lõppenud tema kasuks, leidsin nördinult. Ma olin igal juhul kaotaja.

"Kus Finley on?" küsisin valjuhäälselt.

"Finley, hmm. Teda pole siin kahjuks," teatas Derrick äkitselt, mis pani mind ajusid ragistama. Kas ta mitte ei öelnud, et Finn on temaga ja teda saab päästa ainult siis, kui mina ennast selle jaoks ohverdan?

"Mis mõttes? Sa ju ise rääkisid nii!"

"Ma ütlesin ainult seda, et ta ei oleks tohtinud toppida oma nina asjadesse, mis ei puutu temasse. Mitte, et ta on koos minuga," tõi Derrick esile laia naeratuse. Kuramus. Ma langesin kergesti tema kavaldatud lõksu ja mul puudus võimalus siit välja urgitseda. Kui rumal, kui paganama rumal ma olen.

"Aga kuna sa juba siia jõudsid, siis miks me ei võiks seda lõpule viia?"

Derrick tõstis selja tagant suure kööginoa, sirutades seda minu suunas. Säilitasin külma närvi, kuigi ma karjusin sisimas appi.

"Oota," üritasin võita endale aega,"kuidas sa oma teised ohvrid nii-öelda tapsid?"

"Mul on hea fotokas. Tänu temale olen ma nii hästi hakkama saanud. Suudab näidata minu mälestusi ja otsepilti ohvrite igapäevasest elust, kui on eelnevalt pildistanud seda inimest," seletas Derrick nuga hetkeks põrandale pannes ja silitas õrnalt fotoaparaati nagu oleks see mõni tundlik olend.

"Kas sina olid see tüüp, kes ahistas Avat pidevalt?" pommitasin meest uue küsimusega, kuigi ma teadsin ammu vastust.

"Ma ei ahistanud teda. See oli vaid mõnus flirt. Ava oli võluv, aga rumal. Sama oli ka tema poisiklutiga. Paras paar tõesti."

"Sa räägid Brianist? Kas sa tapsid tema ka?" keerutasin vaikselt tahapoole hotelli kunagises fuajees.

"Ta oli mõttetu. Ma ei saa siiani aru, mida Ava temas leidis."

"Brian vist ei tapnud inimesi fotoaparaadi abil, või mis?" puudutasin hella kohta, mis oli äärmiselt ohtlik, sest Derrick võinuks mulle kallale seepeale tulla, aga tema vaid muigas.

"Brian ei ole lihtsalt nii tark. Prillide kandmine ei tee kedagi intelligentsemaks," ütles mees turtsatades.

"Võib-olla fotoaparaadi abil inimeste tapmine ka mitte."

Derrick ja mina mõlemad olime vapustunud, kui Finn seisis koos relvastatult hoone sissepääsu ees. Äkitselt oli maailm jälle üheks tervikuks tagasi.

"Tõsta käed üles! Sul ei jää muud üle, kui alla anda!" karjus Finn peaaegu võidukalt.

"Ei, mina ei tule kuhugi!" kahmas Derrick kärmelt maast terava noa ja haaras mult kõrist kinni.

"Pattie!"

"Kui sa relva käest ei pane, siis ma tapan ta!" ähvardas ta, mõeldes oma kavatsusi tõsiselt.

"Olgu," viskas Finn oma abivahendi põrandale, käed üleval.

"Suurepärane. Nüüd vabanda mind, meil on vaja lahkuda, eks ole, kulla Patricia?" hoidis Derrick lõdvemini nuga kõril, unustades ära, et ma võin tema käest ennast lahti päästa. See oli mu üksik võimalus, kas tegutseda nüüd või surra läbi Derricki käte.

Virutasin tugevalt küünarnukiga Derrickile alakõhtu ja põgenesin Finni kõrvale, kes aga taipas võtta relva tagasi ja tulistas täpselt mehele pähe.

Justkui aegluubis paiskus Derrick kaameraga surnuna pikali. Finn ei suutnud oma silmi uskuda, et ta oli just tulistanud ja sellega surmanud kedagi. Kuid mulle tundus, et midagi jäi veel hävitamata.

Astusin paar sammu, võttes Derrickil aparaadi kaelast ja virutasin selle vastu põrandat.

"Nüüd on vist kõik läbi," põimisin enda ja Finni sõrmed ühte.

lõpp