The Sound[m. healy] Eesti keeles

4

Hommikul helistas mulle Joe, et uurida, kas ma olen ikka jätkuvalt elus.

"Oled ikka elus?"küsis Joe.

"Kahjuks olen jah. Mul on Matthewi ees nii piinlik."

"Kust ta sinna sai üldse?"

"Ma ei tea. Ta lihtsalt tuli."

"Kooli jõuad, siis vabandad."

"Ma ei tea, kas sinna üldse jõuan?"

"Nalja teed? Tahad öelda, et ma pean terve päeva ilma sinuta olema?"

"Okei, ma tulen muusika tunniks. Matemaatika jätan küll vahele."

"Hea küll, sellega ma veel lepin."

***

Kui auto kooli ees ära parkisin, mõtlesin natuke aega, kuidas ma õpetaja ees vabandama peaksin. Lõpuks ma siiski ohkasin ja läkin koolimajja.

"Uhh, küll sa näed alles halb välja."ütles Joe, kui muusikaklassi juurde jõudsin.

"Aitäh toetuse eest, sõber."tänasin ma ja istusin maha.

"Ma olen lihtsalt aus."

Tundsin end sitasti ja magasin terve muusikatunni maha. Õnneks ei teinud Matthew sellest suurt numbrit, vaid lasi mul magada. Ta ju nägi, mis seisus ma eelmine õhtu olin. Kinnitasin endale, et ei joo enam mitte kunagi ja eriti nädala sees.

Kui kell tunnilõppu kuulutas, ärkasin ma võpatades üles. Korjasin oma asjad kokku, ootasin kuni kõik lahkunud olid ja läksin siis Matthewi juurde.

"Ma... Ma tahtsin vabandada eelmise õhtu pärast."ütlesin ma.

"Sellest pole midagi."

"On ikka küll. Te olete mu õpetaja ja te pidite mind sellises olukorras nägema."

"Teeme äkki lihtsalt näo, et seda pole juhtunud?"küsis Matthew. Ta muigas natuke.

Naeratasin. "Hea küll. Mul oli lihtsalt järgmine hommik nii piinlik."

"Mäletad, seda pole juhtunud?"küsis ta muiates.

Muigasin samuti. "Jah."

Lahkusin klassist, tundes ennast palju paremini. Enesetunne polnud parem, kuid teadmine, et Matthew ei teinud sellest suurt numbrit, tegi tuju palju paremaks.

"Noh, kuidas läks?"küsis Joe.

"Ta ütles, et teeme nii nagu seda poleks kunagi juhtunud."

"Hmm, vot kui tore."

"Jah. Selliseid õpetajaid on meile rohkem vaja."