The Sound[m. healy] Eesti keeles

21[Viimane]

Täna oli päev, kui me pidime teada saama, kui pika karistuse Matthew saab. Ma olin murest vaikselt hullumas.

Mu vanemad said asjast teada, kui direktor helistanud oli. Nad olid pahased ja mitte vähe. See oli esimene kord, kui nad pidid minus nii pettuma.

"Ema, kas me saaks pärast rääkida?"küsisin ma. Seisin esikus ja olin valmis minema kohtusaali.

"Okei."ütles ema ainult.

Võtsin autovõtmed ja hakkasin sõitma. Minu karistuseks määrati terve suvi peale tunde jäämine, kuid otsustasin sealt koolist ära tulla. Ma poleks suutnud sinna tagasi minna, kus kõik minu peale näpuga näitavad ja taga räägivad.

Jõudsin just õigel hetkel. Nägin, kuidas Matty viidi kohtusaali. Jooksin neile järele.

"Matty!"hüüdsin ma.

"Caterine!"

Meil ei lastud aga rääkima jääda. Läksin lihtsalt nendega kohtusaali kaasa.

***

Mõni tund hiljem oli ka Matthewi karistus teada. Üheksa kuud vanglas. See oli meile mõlemale piin.

Saime pärast politseis külastusruumis rääkida.

"Matthew, ära muretse. Ma hakkan sind vaatamas käima."

"Kuidas? Sa ju kavatsed teise kooli minna."

"Ei. Ma kavatsen ühe aasta puhkuse võtta. Lähen kuskile tööle."

"Sa ei peaks minu pärast kooli pooleli jätma."

"Aga ma pean sind nägema. Siit teisi riiki kolides ma ju seda teha ei saa."

"Ma armastan sind. Hoolimata kõigest."ütles Matty. Ta suudles mu kätt.

"Mina sind ka. Ma ei jäta sind."

"Mida su vanemad arvavad?"

"Nad on pahased ja pettunud, aga ma räägin nendega."

"Ma pole seda kõike väärt."sosistas ta.

"Ära ütle nii."

Suudlesin teda. Kaua me seda aga teha ei saanud. Uksele ilmus politseinik, kes teatas, et külastusaeg on läbi.

"Ära unusta, et ma armastan sind."ütlesin talle.

"Preili, teil on aeg minna."

"Jah, ma tean."

Vaatasin, kuidas ta sinna minust istuma jäi. Läksin koju. Vanemad istusid diivanil ja ootasid minu seletusi.

"Andke andeks, ma tean, et ma olen pettumus."sõnasin ma. Puhkesin nutma.

"Oh, kallike."ütles ema ja kallistas mind lõpuks.

"Sa vist ikka väga armastad teda?"küsis isa vaikselt.

Noogutasin. Ka isa tuli ja kallistas mind. Tundus, et nad olid sellega lõpuks leppinud.

Pärast oma toas istudes mõtlesin, kuidas ma jaksan üle elada need üheksa kuud, kui tema seal istuma peab. Vähemalt saame peale Matthewi vabaks saamist koos teise riiki kolida ja alustada uut elu.

***

Mõtlesin, kas avaldada täna see viimane osa või mitte, aga siis otsustasin et ikna avaldan.

Aga jah, ma ei hakka siin pikka lugu kirjutama, aitäh et olete lugenud ja oma kommentaare lugude alla jätnud :D suured kallid teile ❤️