The Sound[m. healy] Eesti keeles

16

Ma polnud siiski Matthewiga terve nädalavahetuse rääkinud. Esmaspäev oli aga ta tervele meie klassile ostnud piletid muusikalile.
Ka Joega polnud ma rohkem rääkinud ning ma tundsin end üksikuna. Terve tee teatrisse istusin ma üksi, kõrvaklapid kõrvas ja pea vastu klaasi toetades. Oli ka väga vihmane ilm, mis tegi mu tuju veelgi masendavamaks.

"Õpilased, palun kogunege minu juurde! Ma tahaks piletid ära jagada."kuulsin ma Matthewi häält läbi kõrvaklappide. Panin muusika kinni, võtsin klapid peast ja läksin teiste järel bussist välja.

Ta ei vaadanud mulle piletit ulatades isegi otsa. Ta vaatas minust mööda nagu mind ei olekski ja see tegi mulle haiget. Kas minu suudlus Jordaniga oli teda tõesti nii palju mõjutanud?

Saali minnes asus mu istekoht kõige tagumises reas. Võisin terve aja ainult Matthewi selga ja tema lokkis juukseid vaadata.

Ma ei keskendunud muusikalile üldse. Teadsin, et ilmselt teeb Matthew hiljem selle kohta mingi töö, kuid keskendumine oli nii raske, kui ma teadsin, et oleme tülis.
Otsustasin Matthewile sõnumi saata.

Kellele: Matthew

Ma ei kannata enam seda tülis olemist välja.

Mingit vastust ma siiski sõnumile ei saanud. Nägin küll, et ta vaatas seda, kuid ilmselt pidas seda tähtsusetuks.
Kui muusikal läbi sai, tormasin esimeste seas välja. Ma vajasin õhku.

"Kuidas teile meeldis?"küsis Matthew, kui saime kõikidega väljas taas kokku.

"Parem muusikal, kui see, kuhu proua Victoria meid vedas."vastas Conor.

"Tore, kui meeldis. Kas kõik on kohal? Lähme siis õue, buss peaks kohal olema."

Bussis olles vajusin taas enda maailmasse. Ma võpatasin, kui sain Matthewilt sõnumi.

Kellelt: Matthew

Jah, me peaks rääkima.

Naeratasin. Vähemalt hakkavad asjad liikuma.

Kellele: Matthew

Kus me kokku saame?

Kellelt: Matthew

Ära muretse. Mul on plaan.

***

Kell oli juba üheksa, kuid Matthew polnud ikka veel midagi mulle kirjutanud ega helistanud. Olin juba mures, kuid siis kuulsin väikest koputust enda aknale.

"Matthew! Mida sa siin teed? Kas sa oled hulluks läinud?"küsisin ma, kui ma akna avasin.

"Tule eest ära, ma tulen kohe sisse."

Tulin eest ära ja ta tuligi akna kaudu minu tuppa.

"Sa ei tohiks siin olla."sosistasin ma.

"Me ju pidime rääkima."

"Jah, aga ma ei arvanud, et sa siia tuled."

"Vahet ju pole. Räägime lihtsalt kõik selgeks."

Noogutasin. "Sul on õigus. Tead, anna andeks, et ma teda suudlesin."

"Ei, mina pean vabandama. Ma olen liiga armukade."

Suudlesin teda. Ma olin tahtnud seda juba nii kaua teha. Matthew suudles mind ahnelt vastu.

"Matthew..."pomisesin ma.

"Kutsu mind Mattyks. Matthew on juba pisut tüütu."

Naeratasin. "Hea küll."

Ühel hetkel tõukasin ta aga endast eemale. Me ei saanud siin nii tormakad olla. Mu vanemad magasid kõrvaltoas.

"Muidugi. Sul on õigus. Me ei saa seda siin teha."pomises Matty.

"Ma tulen mingil õhtul sinu juurde. Ma ei taha iga õhtu ka ära olla, muidi vanemad kahtlustavad midagi."

"Õigus. Kuule, millal su sünnipäev on? "
"Kolmekümnendal märtsil."

"Selge. Mul on siis selleks ajaks plaan valmis."

"Ah, ole nüüd."

"Sa ju saad 18. Kas sa ei tahaks seda tähistada?"

"Kui siis ainult väikse seltskonnaga."

"Siis mina olen see õige."

"Matty, sa peaksid minema hakkama."

Ta noogutas. "Ma tean."

Matty suudles mind ning jättis mu üksi oma tuppa.