Kell oli kaks öösel, kui ma end lõpuks veidike paremini tundsin. Imestasin, et vanemad polnud mulle piirangut seadnud, millal koju jõuda ja isegi Joe polnud minu pärast muret tundnud. Olin endiselt Matthewi juures. Istusime diivanil. Olin Matthewi süles ja ta ei lasknud mul minna.
"Oled sa alati nii tormakas või ainult minuga?"küsis Matthew muiates.
"Eks ikka sinuga."vastasin ma. Lasin meie huultel taas kohtuda.
"Sa meeldid mulle nii palju."ütles ta.
"Sa meeldid mulle ka. Aga mis siis, kui me vahele jääme?"
"Ma luban, et me ei jää."
"Sa ei saa sellist asja lubada."
"Caterine, ära mõtle tänane öö millelegi. Lihtsalt lase asjadel juhtuda."
Ta oli nii võluv ning ma lasingi asjadel oma rada pidi minna. Me suudlesime ja kallistasime. Ei midagi enamat. Hommikul kella viie paiku viis Matthew mu koju.
~~~
"Caterine!"karjus ema.
"Emps, palun. Mu pea valutab."
"Kas sa läksid natuke liiale?"küsis ema.
"Natukene jah. Kas sa oled pahane?"
"Ei, kui siis natukene. Tule nüüd putru sööma."
"Hea küll. Ma kohe tulen."
Vahetasin eilsed riided puhaste vastu ning läksin alla kööki. Rääkisime mõnda aega juttu ja sõime, kuni ma sain sõnumi jälle tundmatult numbrilt. Nüüdseks olin kindel, et see oli Matthewilt. Salvestasin ta numbri ja lugesin siis sõnumit.
Kellelt: Matthew
Ma ei saa sind oma peast välja, Caterine. Kõik need eilsed suudlused...
Kellele: Matthew
Seekord mõtlen mina ka sinule. Ma tahan tunda su huuli enda omadel ja sinu puudutusi.
"Mida sa seal naeratad?"küsis ema muiates.
"Ah, ei midagi erilist."
"Tundus küll, et on."
"Lihtsalt üks sõber saatis midagi naljakat. Aitäh söögi eest. Ma lähen pikutama."
Panin nõud kraanikaussi ning ma lausa jooksin üles oma tuppa. Sel päeval saatsime üksteisele esimest korda siivutuid sõnumeid.
~~~~
Nonii, avaldasin ka uue raamatu "Sobimatu". Minge tšekake üle :D