Terve päev kulges peaaegu et hästi, kuni hetkeni, mil koju jõudsin. Ema ja isa istusid diivanil ning isa hoidis ema ümbert kõvasti kinni.
"Emps? Paps? Mis toimub?"küsisin ma, kartes halvimat.
"Caterine, istu maha."
Istusin maha ja hoidsin hinge kinni. Hetkeks oli toas nii vaikne, et võis kuulda isegi nõela kukkumist.
"Ma olen väga haige. Mul on vähk."ütles isa vaikselt.
"Mida?"pahvatasin ma.
"Jah, Caterine. Ma käin muidugi ravil, aga ma ei tea, kas mind suudetakse päästa."
"Isa, nad peavad suutma. Sa ei ole veel nii vana. Sul on elu ees!"
"Ma tean, Cat, ma tean."
Kallistasin isa kõvasti. Ma lootsin, et juhtub mingi ime ja nad suudavad. U isa päästa.
"Ma lähen oma tuppa."pomisesin ma. Lasin isast lahti ja püüdsin mitte oma tuppa joosta.
Otsisin taskust telefoni ja valisin Joe numbri."Joe, kas sa saad minuga rääkida?"küsisin ma. Tundsin, kuidas mu hääl vaikselt värisema hakkas.
"Jah, ikka saan. Sa kõlad nii murelikult. Kas midagi juhtus?"
"Mu isa... Ma tulin täna koju ja ma sain teada, et tal on vähk. Vähk, saad aru?"
"Caterine, kui su isa arsti juures käib, siis ta saab terveks."
"Isa ütles, et arstid ei tea, kas see on võimalik."
"Rahu, Cat, ma usun, et kõik saab korda."
"Ma ei tea, Joe."
"Mul on nii kahju, Caterine."
"Kui juhtubki, et mu isa sureb, siis... Ma ei tea, mida edasi teha."
"Ma olen sulle toeks. Ja ära kaota lootust."
Rääkisime veel natuke aega telefonis, kuid siis kutsus ema mu kööki.
"Caterine, miks ma näen, et sa oled muusikaajaloo kirjandi kahe oled saanud?"
Vaatasin imestunult emale otsa. "Ma ausalt ei tea. Ma kindlasti andsin oma töö ära."
"Räägi sellest homme õpetajaga. Nagu me kuulnud oleme, siis teil on uus noor õpetaja?"
"Just. Ta on isegi liiga noor minu arvates."
"Vana ta on umbes?"
"Ma pakun, et äkki 24?"
"Oh, tõesti."
"Kas sul oli veel midagi?"
"Mul on vaja, et sa poodi läheks. Ma hakkan süüa tegema. Ma annan sulle nimekirja ka kaasa."
Kui olin nimekirja ja raha kätte saanud, panin riidesse ja seadsin sammud poe poole.