Kui ma Matthewiga sõnumeid saatsin meenus mulle esimene kord, kui ma olin tema ees oksendanud. Mul oli tol korral pärast väga piinlik, kuid seekord ma isegi ei hoolinud. Ning ka seekord lõpetasime tema diivanil suudeldes.
Mul oli vaja tema häält kuulda ja ma otsustasin talle helistada.
"Hei, Matthew."sosistasin ma.
"Hei. Miks sa sosistad?"
"Mul on vanemad kodus."
"Selge."
"Tead, ma mõtlesin, kuidas ma esimest korda su ees oksendasin."
Matthew puhkes naerma. "Ja see, kuidas sa pärast häbelikult vabandama tulid..."
"Ära naera mu üle."
"Kahju, et sa enam siin pole."
"Mul on ka kahju. Aga me näeme koolis."
"Koolis ma ei saa sind suudelda nii kirglikult, kui ma tahaks."
"Me leiame viisi."
"Parem oleks, ma ei jaksa enam ooata kuni ma sind taas puudutada saan."
Rääkisime veel nii üksteisega tunde.
~~~~
Nägin Joed alles esmaspäeval, kui ma auto tema auto kõrvale parkisin.
"Joe, anna andeks, kui ma kuidagi jobuna käitusin."ütlesin a kohe, kui poiss autost välja tuli.
"Vabandus vastu võetud."
Naeratasin. "Siis on ju tore."
Ma ei suutnud ära oodata muusikatundi. Kui ma ei saanudki teda kuidagi puudutada, siis tahtsin teda vähemalt näha.
Muusika klassi astudes vaatas ta mulle otsa, kuid mitte kauaks. Matthew naeratas mulle, mida nägin vaid mina. Tunni keskel otsustas Matthew aga meile väikse tunnikontrolli teha. Talle tööd ulatades silitasin ta kätt nii, et teised seda näha ei saanud. Ta ei näidanud välja ühtegi emotsiooni, kuid ma teadsin, et ta pole emotsioonitu. Pidime ju ettevaatlikud olema.
Kui kell tunni lõppu kuulutas, pakkisin kõige aeglasemini asju. Joe tormas kohe koos teistega klassist välja. Kui uks oli sulgenud, tuli Matthew minu juurde.
"See hetk, kui sa mind puudutasid... Sa ajad mu hulluks."sosistas ta.
"Ma tean. Sa suutsid end ilusti taltsutada."
"Ma ju pidin."
"Ma kirjutasin sulle sõnumi. Õhtul kohtume."
Jätsin ta sinna klassi seisma ja läksin ise rahulikult matemaatika tundi.