Wild Heart (eesti keeles- The Vamps)

2 - "Sõbrad"

"Keity, ma hakkan koju minema," raputas Ella mind.

"Ah?" avasin oma silmad ja tüdruk hakkas naerma.

"Ma hakkan koju minema," ütles Ella uuesti.

"Ma saadan su välisukseni," ajasin end voodist püsti ning tundsin, kuidas maailm mu ümber keerlema hakkas. Säilitasin siiski tasakaalu ning lonkisin esikusse.

See on see, kui sa kohe peale ärkamist kõndima pead. Kui tüdruk riides oli, kallistasin teda.

"Ma võib-olla tulen homme kooli. Saadan sulle hommikul sõnumi, siis saame koos minna," laususin ja tegin välisukse lukust lahti.

Ella noogutas. "Tsauki! Head ööd ka ja näeme siis homme, kui sa tuled. 7.35 minu ukse all."

Naeratasin ja panin koridoris tule põlema. "Tsau siis!" hüüdsin veel ning sulgesin uuesti välisukse. Fuck, ma pean emale süüa tegema. Oota, makarone jäi alles. Huh.

Läksin elutuppa ning panin teleka tööle, kuna sealt tuli mu lemmiksari "Sõbrad" jäin seda vaatama.

Kui see viie minuti pärast lõppes, olin solvunud, et ma seda varem ei võinud vaadata. Seega otsustasin pesema minna.

Vannituppa jõudes võtsin endalt riided seljast ja panin vee jooksma. Mõnulesin paar minutit sooja vee all ning seebitasin end siis kokku. Pesin ka juuksed ning loputasin end puhtaks.

Keerasin vee kinni ning astusin vannist välja. Võtsin seinaäärsest nagist oma oranži-kollase rätiku ja panin selle omale ümber. Pähe panin samuti ühe enda sinise rätiku, mis oli küll väiksem, aga mu juuksed mahtusid turbanisse täpselt ära.

Läksin kiirelt oma tuppa, et end ruttu riidesse panna. Otsisin kapist puhta pesu ning mustad retuusid, peale panin selle sama kampsuni ning jalga hallid villasokid.

Kuna Rudolf oli kuhugi kadunud, arvasin, et ta närib kuskil juhtmeid, aga kus sa sellega. Teda polnudki minu toas, isegi voodi all mitte, kuigi see on ta lemmikpeidukoht.

Otsisin esikust, kuid teda polnud ka seal. Kui olin ka elutoa läbi vaadanud, läksin kööki ja seal Rudolf oligi. Sõi oma porgandit laua all.

"Rudolf, nii ei tohi teha!" noomisin teda ning tõstsin ta oma sülle. Ta oli kolme kuuga ära õppinud oma nime ning talle meeldis süles olla. Sain ta jõulukingituseks.

Viisin pahandusekoti puuri ning vaatasin, kuidas ta oma majja läks ja enam sealt välja ei tulnud. Nii tegi ta alati, kui ta solvunud oli, selle poolest oli ta isegi minuga sarnane.

Võtsin taldrikult viimase sõõriku ning sõin selle ära. Viisin taldriku ning tassid kraanikaussi ja pesin puhtaks.

Kuna kell oli alles pool üheksa, otsustasin veel veidi netis olla. Homseks polnud õppida jäänud ja see meeldis mulle ning eriti see, et homme oli ka reede.

Vaatasin parajasti facebook'is uudiseid, kui kuulsin oma telefoni helisemas.

"Jah?"

"Hei! Me võiks kokku saada," kostus teiseltpoolt toru kellegi hääl. Vaatasin, kes mulle helistas ja see oli James. Nojah.

"Eee...," vaatasin uuesti kella," ma olen haige ja kell on suht palju ka."

"Oh, vabanda, ma ei-"

"Pole midagi," vastasin ning vaatasin enda toa aknast välja.

"Aga homme? Kui sa enam nii haige pole?" ei jätnud kutt mind rahule.

"Ma arvan, et ma lähen homme kooli," muigasin ning viisin pilgu Rudolfi puurile.