Wild Heart (eesti keeles- The Vamps)

22 - Haige

Järgmisel hommikul ärkasin ise esimesena. Ajasin end vastumeelselt voodist välja ning panin selga mustad kitsad teksad ning ühe halli pusa. Haarasin öökapilt oma telefoni ja voodi kõrvalt koolikoti ning suundusin kööki. Koolikoti panin tooli kõrvale ning tegin omale ühe võileiva ja panin kotti ka ühe õuna.

Kell oli juba palju ning ma otsustasin, et lasen Jamesil rahus magada. Niisiis läksin kooli jala. Tunnid läksid nagu tavaliselt ja peale tunde otsustasin Jamesile helistada, et teatada talle minu ja Ella plaanidest.

"Hei!" tervitasin teda, kui poiss vastu võttis. 

"Ts..aaauu," köhis James telefoni. 

"Kas sa oled haige?" hakkasin ma kohe muretsema. Eile veel küll midagi hullu polnud. 

"Vist..küll," ta köhis," äkki saaksid mulle....rohtu tuua?"

"Mhm, muidugi. Eee..millist?" 

"Ma saadan sulle sõnumiga pildi, eks?" köhis ta jälle. 

"James, palun tee omale teed. Ma teen nii ruttu kui saan," vastasin ja panin kõne kinni. Ja jälle jäävad mu plaanid Ellaga ära. Panin end riidesse ja vaatasin sõnumiga saadetud pilti. Ma teadsin küll, sest ma ise kasutasin haiguse puhul sama köharohtu. 

"Ella, mul on nii kahju, aga James on haige ja ma kardan, et meie plaanid jäävad ära," vaatasin kurvalt tüdrukule otsa. Ta noogutas mõtlikult. 

"Ma luban, et kui James saab terveks, olen ma sinuga ja me teeme kõike mida plaaninud olime," kallistasin Ellat," ma usun, et sa teeksid sama, kui Connor haige oleks."

Lasin tüdrukust lahti ja kiirustasin apteegi poole, et võimalikult ruttu koju Jamesi juurde minna. 

Sain rohu kiiresti ostetud ning kiirustasin Jamesi juurde. Korterisse sisse jõudes, võtsin üleriided seljast ning läksin magamistuppa, kus James arvatavasti oli.

Leidsingi ta voodist pikutamast.

"Hei," istusin voodi äärele. Poiss naeratas. Võtsin koolikotist rohu välja ning ulatasin Jamesile.

"On sul kurk ka valus?" tahtsin teada.

"Natuke," vastas ta.

"Tegid sa teed?"

Poiss noogutas ja ma tõusin uuesti püsti. "Puhka natuke."

"Jää minuga," ütles ta ja võttis mu randmest kinni.

"Hea küll," võtsin pusa seljast ja asendasin selle valge T-särgiga ning teksad hallide dressipükstega. Ronisin Jamesi kõrvale teki alla ja panin oma pea ta kaela juurde.

"Proovi nüüd magada," sosistasin ja panin käe ümber poisi.

-/

Keetsin makarone, kui kuulsin Jamesi mind hõikamas. 

"Ma kohe tulen," vastasin ja valasin makaronidel vee ära ning panin nad kaussi. Läksin magamistuppa. 

"Meil oleks vaja rääkida," ütles ta.

"Okei, aga millest?" küsisin. Kas ta tahab mind maha jätta?

"Ma pean tegelikult mõne päeva pärast tuurile sõitma," kuulsin Jamesi lausumas ja juba mind läbis igatsustunne. 

"Millal te tagasi tulete?" panin silmad kinni ja ohkasin. 

"Me oleme umbes kolm nädalat," vastas ta ja ma avasin oma silmad. 

"Kuidas ma siin üksi hakkama pean saama?" 

"Sa saad, ma usun sinusse."

"Aga ma hakkan sind ju igatsema ja mitte vähe," istusin voodile. 

"Ma tean. Ma ju ka, aga me saame Skypeda ja helistada ja sõnumeid saata," tuli ta mu juurde ning pani oma käed mulle ümber. 

"See pole see sama, kui siin nii kaisutada või juttu rääkida," ohkasin raskelt. Türa kui raske see võib olla.

"Ma armastan sind ja see on kõige olulisem, eks?"

"Jah," vaatasin kurvalt Jamesi poole.

"Palun ära ole kurb," silitas ta mu põske. 

"Nüüd oled sa haige ka. Ja ma pean koolis käima ja....seda kõike on lihtsalt liiga palju."

"Saan ma midagi teha?"

"Ei. Kui sa süüa tahad, siis ma tegin makarone," viisin teema kõrvale ja proovisin naeratada.

"Ma tulen koos sinuga sööma," tegi ta mu laubale musi ja me läksime koos kööki. Tõstsin mõlemale taldrikule makarone ja peale hakkliha kastet. Panin lauale ka värske salati ning kallasin omale klaasi apelsinimahla ning Jamesile tegin teed ning segasin kokku sidrunimahla ja viski. Kuulsin, et see pidi ka kurku ravima. Süües olime vait ja mõtlesime omi mõtteid.

"Kas sa oled mõelnud oma tuleviku peale?" kuulsin poissi küsimas.

"Mitte eriti aga natuke ikka. Miks sa küsid?" naeratasin talle.

"Lihtsalt tahtsin teada," kehitas ta õlgu.

"Sinu tulevik on arvatavasti muusika, eks?"

"Ega ma seda elu lõpuni tegema ei jää, aga praegused kaks-kolmkümmend aastat kindlasti."

"Ma olen siin mõelnud, et kui ma kooli ära lõpetan, läheksin ma kindlasti ülikooli, aga ma ei tea veel mida õppima. Võib-olla ettevõtlust, kuid võib-olla ajakirjandust, sest mõlemad pakuvad mulle palju huvi," vaatasin oma taldrikut.

"Eks sa pead ise otsustama. Mina sind sundida ei saa ja ega teised ka mitte."

"Aga, kui ma läheksin ülikooli, siis ma....läheks Londonisse, sest seal on paremad-"

"Siin on ju ka head ülikoolid! Sa ei pea sinna minema," segas James mulle vahele. Teadsin kohe, et see mõte talle ei meeldi.

"James, sa ei saa mind keelata! See on minu tulevik. Sinul on juba see kõik planeeritud, aga minul mitte ja kui ma tahan kunagi hästi elada, lähen ma kohe kindlasti Londonisse, mitte ei jää siia," tõstsin taldrukult pilgu ja vaatasin Jamesile otsa.

"Aga me ei näe siis üksteist!" tõstis ta natuke häält ja lõi rusikaga vastu lauda, mis mu võpatama pani.

"Me saame ju helistada ja nädalavahetusel kohtuda. Sa lähed ju praegu ka ära, sest sul on tuurid. Sa teeksid siis ka seda sama ju," tõusin püsti ja panin taldriku kapi peale.

"See on teine asi. Siin ma tean, et sul on kõik hästi ja korras, aga-"

"Issand, kuidas sa võid nii rumal olla ja arvata, et ma sind seal petma hakkan? Ma ei tuleks selle pealegi!" sain ta vihjest väga hästi aru.

James ei vastanud ja vaatas maha.

"Sa arvasidki nii eks?"

"Ma...no...ma....jah," pomises ta.

"James, miks ma peaksin tahtma sind kellegagi petta? Sa oled minu jaoks ideaalne," läksin ta juurde ja istusin Jamesile sülle ning viisin oma käe ta juustesse," kuum ka veel pealekauba."

James muigas ja tõstis oma pea ning vaatas mulle silma.

"Kas me peame sellest praegu rääkima?" 

"Ei, ei pea," naeratasin ning tegin ta põsele musi. 

"Ma lähen voodisse," vastas ta ja ma noogutasin ning tõusin püsti. Panin kasutatud nõud nõudepesumasinasse ning võtsin esikust oma koolikoti. Läksin "kontorisse" ja võtsin välja vajalikud õpikud, vihikud ja töövihikud. Mickey ronis kirjutuslaua peale ja viskas end mu emakeele õpiku peale pikali. 

"James, Mickey segab mul õppimist," muigasin ja silitasin kassi karva. 

"Mickey, tule siia. Lase Keitlynil õppida," hõikas poiss, kuid kass ei liigutanudki end. 

"Fain, Mikcey, ütle mulle siis, mis seal tekstis kirjas on," vaatasin kassi poole, kuid ta oli juba mõnusalt magama jäänud. Eks ma siis õpin hiljem.