Wild Heart (eesti keeles- The Vamps)

12 - Connoriga

Ütlen ausalt, et ma vihkan juba kooli, kuigi olen seal käinud vaid neli/viis päeva. Põhjus on selles, et ma pean õppima ja seitsmes klass ei ole päris kerge. Praegu on veel vähe õppida. Tegelikult tahtsin öelda, et ma vihkan kooli, sest ma ei saa siis kirjutada. Ja kirjutamine Wattpadis on tõesti mu elu muutnud :) See kõik tänu teile :)

--

Lõin Bradley majaukse pauguga kinni ja istusin trepile. Tõmbasin jalad enda alla ja toetasin oma pea põlvedele. Hakkasin vaikselt nuuksuma. Connor oli mu täiesti endast välja viinud. Ma ei tahtnud sellele isegi mõelda, mis seal kõik hetk tagasi oli toimunud. 

Mu varbad külmetasid ja pisarad muutusid külmaks. Mul polnud ju midagi sooja isegi seljas. Ma lihtsalt pidin värsket õhku saama. Kiigutasin end vaikselt edasi tagasi ja asetasin käed ümber jalgade, tehes end veel väiksemaks. Põhimõtteliselt hakkas Connor minu kohta, midagi kokku seletama, kuigi ta isegi ei tundnud mind. Okei, tegelikult ta lihtsalt ajas mind veel rohkem teda vihkama. Kuulsin Jamesi karjumist esikus. Arvatavasti olid ta sõnad mõeldud Connorile. Mõne hetke pärast läkski välisuks lahti ja James tuli sealt välja. 

Ta hakkas just oma suud avama, kuid kui mind nägi, pani selle uuesti kinni. Ta pani mu mantli mu õlgadele ja asetas saapad minu kõrvale. James võttis mu kõrval istet ning silitas oma käega mu selga. 

Nüüdseks ma ei tundnudki oma varbaid. Need olid lihtsalt ära külmunud, aga ma ei jaksanud end liigutada, ma lihtsalt ei suutnud, ei tahtnud, ei soovinud. 

"Kas su jalgadel külm pole?" ta oleks nagu mu mõtteid lugenud. 

"Ma ei tunne oma varbaid," vastasin ausalt ja pühkisin pöidlaga viimase külmunud pisara ära. James võttis kahe käega mu varvastest kinni ja jäi neid sõrmedega silitama. Ma lihtsalt nägin seda, sest ma ju ei tundnud. 

"Äkki läheme? Sul on kindlasti väga külm," pomises James ja vaatas mulle otsa. Vahet pole. Ma olin niigi külmunud. Ma ei tahtnud homme kohe üldse kooli minna. Toetasin enda pea lihtsalt poisi õlale ja sulgesin silmad. 

James võttis oma kätega minu ümbert kinni ja tõstis mu püsti. Oleksin peaaegu pikali kukkunud. Ma ei kujuta ette, kuidas ma saan Connoriga enam üldse suhelda. Vist ei saagi. 

Panin saapad jalga ja hakkasin veidi oma varbaid juba tundma. Panin mantli ka selga ja võtsin Jamesi käest kinni. Läksin ta järel hoovist välja ja istusin autosse. See oli isegi kümem, kui õues. Poiss pani auto tööle ning ma kinnitasin turvavöö. James hakkas sõitma ja tulede valgus kumas igale poole. Mu silmad tahtsid kinni vajuda. Nutmine väsitab, kui te veel ei tea. Väga.

"Vii mind enda juurde. Ma ei taha Etheli juurde minna," sosistasin vaikselt, kuid sisimas lootsin, et poiss ikkagi kuulis seda. Sulgesin uuesti silmad ja kuulasin vaikset muusikat, mis raadiost tuli. Mõtlesin kõigile sõnadele pikalt ja nii tundus see laul väga lollakas. 

James parkis auto ära ja ma avasin oma silmad. Pidin mõni hetk valgusega harjuma ning läksin autost välja. Poiss võttis tagaistmelt mu koolikoti ja jäi seda ise hoidma. Kõndisin liftini ja komberdasin sinna sisse. Olin liiga unine, et millestki aru saada. Toetasin pea liftiseina vastu ja, kui olime õigel korrusel, kõmpisin Jamesi järel tema korterisse. Võtsin saapad jalast ja viskasin mantli maha. 

"Sorry," pomisesin ja läksin magamistuppa. Võtsin teksad vaevaliselt jalast ära ning kardigani ka pealt ära. Mind ausalt öeldes ei kottinud, et ma mingi koolisärgiga magama jään. Ronisin teki alla ja jäin koheselt magama. 

-/

Avasin aeglaselt silmad ja pöörasin end, mille tagajärjel ma voodist alla kukkusin. 

"Fuck," vandusin ja hõõrusin väikest varvast, mille olin ära löönud. See on nagu maailma valusam asi üldse. Tõmbasin end põrandal krõnksu ja soovisin, et see valu üle läheks. Mõne minuti pärast ei olnud see enam nii hull ja ma ajasin end püsti. Jamesi voodis polnud. Fine, ta jättis mu üksi. 

Läksin elutuppa ja pidin südamerabanduse saama, kui nägin Jamesi seal magamas. Hõõrusin oma uniseid silmi ning istusin diivanile. Poiss avas koheselt oma silmad ning vaatas mulle otsa. 

"Juhtus midagi?" küsis ta ja lasi oma silmadel üle mu keha käia.

"Jah, sind polnud ja kui ma su siit leitsin, pidin ennast surnuks ehmatama," vastasin ja poiss lasi oma peal uuesti padjale vajuda. 

"Sa laiutasid õhtul ja ma otsustasin siia magama tulla, pealegi sa tundusid väga väsinud olevat."

"Olingi," võtsin laualt telekapuldi ja lülitasin televiisori sisse. See oli parasjagu ühe muusika kanali peal ja ma otsustasin selle nii jätta, nagu see oli. 

"Ma tõesti ei teadnud, et teil Connoriga asjad nii hullud on."

"Ära tuleta meelde," tõstsin hoiatuseks sõrme püsti ja vaatasin Jamesi poole. "Mine sinna poole." Poiss liigutas end veidi ja ma viskasin end tema kõrvale pikali. Mul oleks uuesti uni peale tulnud, kui James mind kõditama poleks hakanud. 

"Sa jätad kohe järgi või ma ei ole enam su sõber," ütlesin läbi naeru. Poiss otsustas seda teha ja ma tõmbasin veidike hinge. Tõusin siis püsti ja jalutasin kööki. Võtsin külmkapist jogurti ja kapist tassi ning valasin seda sinna sisse. Tegin omale ühe võileiva ning asetasin selle taldrikule. Läksin elutuppa tagasi ja hakkasin seda sööma. 

"Miks sa mulle ei teinud?" küsis James, kui ma olin just viimase ampsu oma võileivast alla neelanud. Kas ta ootas seda hetke terve see aeg? 

"Mina sulle nüüd küll tegema ei hakka, nii et mine tee ise," vastasin ja toetasin end seljaga poisi vastu. Vahetasin kanalit ning jäin mingisugust seebikat vaatama. 

"Tunned sa ikka oma varbaid?" 

"Ma juba ütlesin, et ärme räägi eilsest. Aga jah, ma tunnen neid," jõin tassist jogurtit ja vaatasin korraks poisi poole. 

"Ma lähen teen siis võileiba."

Noogutasin ja James lahkus. Ta oli varsti tagasi ja ma tõesti ei pannud tähele, et tal kaks taldrikut on, sest ma keskendusin liiga palju seebikale, et seda märgata. Lihtsalt ta viskas mulle taldrikutäie vahukoort näkku. Ja see kõik lendas mu koolipluusi peale. Aga noh, muidugi, sellised need poisid on. Ega ma seda ilmaasjata ei jätnud. Tõusin koheselt püsti ja võtsin särgilt vahukoort ning mökerdasin ta näole. Jooksin kööki ja võtsin terve purgi ning ehmatasin Jamesi vahukoorega selja tagant. Ta oli sellega rohkem koos, kui mina. Põgenesin ta eest vannituppa ja jõudsin ukse napilt lukku keerata, kui James oleks selle lahti teinud. 

"Sa saad veel tagasi," vastas ta ukse tagant ja ma raputasin muiates pead.