Wild Heart (eesti keeles- The Vamps)

13 - Issand jumal, ei

"James, kuule, ma pidin täna isa juurde minema, sest me pole üksteist täiega kaua näinud ja ta tahtis mulle mu jõulukingituse ka ära anda. Äkki sa saaksid mu ära viia, aga kui ei saa pole hullu, ma lähen bussiga," kõndisin sisse niiöelda "meelelahutuse" tuppa. 

"Ah, ei muidugi saan ma su ära viia. Pole probleemi," pööras ta oma pilgu arvutiekraanilt minu poole ja vaatas mulle naeratades otsa. Võtsin diivanil istet ja tõstsin Rudolfi omale sülle. Ma ei teadnudki, kes me üksteisele oleme. Sõbrad ju ei anna üksteisele musisid ja minu meelest me väga paar ju ka pole. 

"Eeee..ma tahtsin küsida, et kes me nagu üksteisele oleme?" kahtlesin veidi ja silitasin Rudolfi karva.

"Mida sa tahaksid, et me oleks?"

Kehitasin õlgu. 

"Väljenda oma tundeid, me ei saa ju muidu kuidagi edasi arutada."

Tundsin juba piinlikust, et olin midagi sellist küsinud. "Okei, ma olen aus. Sa meeldid mulle. Väga," tuli see mu suust kiiresti välja, kuid ma oleksin tahtnud seda veel endas hoida, kuid nüüd ei saa enam midagi teha. See oli öeldud. 

"Hästi."

"Ja sina?" tahtsin ka ikkagi teada. 

"Ma arvan, et sa tead," turtsatas ta ja ma pööritasin silmi.

"Ei tea."

"Kui ma sind esimest korda nägin, ma teadsin, et sa oled minu. Nagu otseses mõttes."

Jäin valget seina toas vahtima ja seedisin sönu, mis poiss mulle just oli öelnud. Ma teadsin, et sa oled minu, kõlas mu peas. 

"Miks sa nüüd nii vait jäid?"

"Sest, ma pidin neid sõnu seedima," ohkasin ja silitasin käega üle poisi kitarri. 

"Tahad ma mängin sulle?" pööras ta end tooliga minu poole ja võttis kitarri kätte. Noogutasin ja kuulasin, kuidas James mängima hakkas. Ma ei saaks seda kunagi selgeks, sest mulle lihtsalt ei jää sellised asjad meelde. Mu ema sundis mind paar aastat klaveritunnis käima, aga mul pole mitte midagi sellest meeles. 

"Mis laul see oli?" tahtsin teada, kui James oli lõpetanud. 

"Tenerife sea."

"Sa laulad nii hästi. Sa peaksid ise solist olema. Sa ei sobi back'iks, sa oled selleks liiga hea," naeratasin.

"Mulle meeldib nii. Ma ei suudaks tervet laulu üksi laulda," vastas kutt mulle ja ma noogutasin. 

"Aga sa ju praegu laulsid," tuli mulle meelde. Nüüd ei saanud ma asjast enam aru. 

"Ma mõtlesin, et nagu iga päev mitu laulu. Ma seletasin vist segaselt."

"Okei."

James vaatas mõtlikult seina ja ma oleksin tahtnud väga teada, millest ta mõtles. See tundus midagi väga tähtsat olevat.

"James?" 

"Mh?" pööras ta end pilgu minule ja ta suunurgad kerkisid. 

Raputasin pead ja tõusin püsti. 

"Kuhu sa lähed?"

"Helistan emale, ta on niikuinii juba infarkti saanud, et ma koju pole jõudnud," kõndisin kööki ja võtsin laualt telefoni. Valisin ema numbri ja ta vastas mõne kutsumise peale. 

"Kus kurat sa oled? On sinuga kõik korras? Tule kohe koju. Miks sa õhtul ei tulnud? Mida sa tegid?" sattusin küsimustelaviini alla. 

"Ema, rahune. Minuga on kõik kõige paremas korras. James kutsus mind oma bändiproovi ja siis ma olin nii väsinud, et ta tõi mu enda juurde," seletasin ära ja toetasin end köögilaua vastu. 

"Lase tal siis sind koju ka tuua, kui julges enda juurde viia, kohe, sest ma tahan sind enne näha, kui sa isa juurde lähed."

"Olgu, aga ta lubas mu ise isa juurde viia, et ma ei peaks bussiga minema," ilmus James äkitselt kööki ja ma võpatasin. Ma rääkisin ju siiski temast. Poiss muigas ja võttis midagi külmkapist. 

"Kas ta on su poiss või midagi? Või olete abielus?" mu ema reageeris nii üle. 

"Issand jumal, ei. Mida sa minust ometigi mõtled. Sa reageerid alati üle. Me ei ole abielus, gosh. Ja ta pole mu poiss," vaatasin kahtlevalt Jamesi poole, kui ma seda ütlesin. Ta tundus vist natuke imestunud mu vastuse peale olevat, kuid me ju ei olnud koos.

"Las ta toob sind kohe siia!!" mu ema karjus telefoni ja ma pidin selle kõrva äärest ära võtma, sest ma oleks muidu vist kohe kurdiks jäänud. Vajutasin lihtsalt kõne kinni ja ohkasin. 

"Me peaks siis kohe minema hakkama," pööras James end ringi. Muidugi ta kuulis seda karjumist. 

"Jep," noogutasin ja otsisin Rudolfi uuesti üles. Seekord ma teda siia ei jäta. Läksin esikusse ja panin saapad jalga ning jope selga. James tuli esikusse ilma särgita ja pani selle alles siin selga. Jõudsin napilt piiluda. Neid lihaseid ei saa lihtsalt vaatamata jätta. 

Võtsin ka oma koolikoti ja läksin juba lifti juurde. James tuli ka varsti sinna ning me sõitsime liftiga garaaži. 

Istusin autosse ja kinnitasin turvavöö. Poiss tegi seda sama ja sõitis garaažist välja. 

-/

Istusin tagasi autosse. 

"Noh, mis su ema siis sulle rääkis?" küsis James ja ma ulatasin talle aadressi, kuhu ta peab sõitma. Ta sisestas selle GPSi. 

"Et, ma ei tohiks sinuga enam kohtuda. Mitte iial, aga see on vist suhteliselt võimatu, või mis?" naeratasin ja vaatasin poisi poole.

"Umbes nii," muigas ta ja hakkas sõitma. 

"Kaua sa siis isa juures oled?" 

"Mingi paar tundi. Ma ei salli ta uut naist ja selle naise last. Ma ei suudaks ühtegi päeva nendega koos veeta," võtsin oma telefoni välja ja saatsin isale sõnumi, et jõuan varsti sinna. Mõtlesin, mis tunne oleks, kui mingi poiss jätas oma tüdruku minu pärast maha ja siis mul oleks veel laps ka. Õudne. Lapsed on väiksena küll armsad, aga kui nad suureks kasvavad, siis ei, lihtsalt ei.

"Kui vana see laps siis on? Tüdruk või poiss?"

"Ta on minuvanune poiss," pööritasin silmi ja James vaatas imestades mulle otsa. 

"Ta ei ole normaalne?"

"Kuule, sa tead ise ka, millised need tänapäeva poisid on. No vähemalt enamus on küll sellised, kes otsivad omale igaks ööks uue tüdruku kellega magada ja ta on täpselt tema tüüpi. Õnneks mu isa on tal selle ära keelanud, sest jah.....tead isegi," muigasin ja vaatasin aknast välja. James oli see teine osa. Tema oli normaalne. 

"Jajah," noogutas James muiates pead ja ma piilusin silmanurgast tema poole. Isa oli mulle sõnumi vastu saatnud, kus ta kirjutas, et ta ootab mind ja, et neil on mingi toit valmis. Kõht oligi mul päris tühi. Mõnes mõttes ma tahtsin juba oma isa näha, sest ma polnud teda ju mingi pool aastat näinud. 

"James?" tegin oma suu lahti.

"Jah?"

"Miks sa mind oled igalepoole nõus viima?" tahtsin teada.

"Sest, ma tahan."

Ma ei tahtnud seda vastust küll väga uskuda, aga kui ta nii ütles.