Wild Heart (eesti keeles- The Vamps)

19 - Kas sulle üldse sobib see?

"Näeme siis mingi päev," naeratasin Jamesile. 

"Jah, ma hakkan sind juba igatsema," muigas ta. 

"Oh sind," silitasin ta põske ja suudlesin teda. 

"Ma ei tahaks sind üldse ära lasta," pomises ta mõne millimeetri kaugusel mu huultest. 

"Ära lasegi. Mitte kunagi," suudlesin teda uuesti. 

"Sa ju pead."

"Ma tean," tõmbusin temast eemale ja võtsin oma koti. 

"Tsau, muppet," naeris James. 

"Tsau!" vastasin samuti naerdes. Tegin autoukse lahti ja läksin sellest välja. Lehvitasin veel Jamesile ja ta sõitis minema. Jalutasin kiiresti Edithi maja juurde ja läksin sisse. 

"Kuidas trennis läks?" ehmatas ema mind, kui ta esikusse ilmus.

 "Hästi," naeratasin. 

"Ma tahtsin sellest korteri asjast rääkida."

"Nii?" võtsin üleriided seljast. 

"Kui sa tahaksid, siis sa saaksid siia linna ise oma korterisse elama minna ja ma läheks siis teise linna," naeratas ema. 

"Ma ei saaks vist hästi hakkama," krimpsutasin suud. 

"Aga James saaks sul ju abiks käia?" 

"Siis oleks parem, kui ma Jamesi juurde koliksin," pakkusin selle variandi välja. 

"No ma ei tea," vaatas ema mind mida-te-seal-öösel-teete näoga. 

"Palun, ma olen ju korralik, sa tead küll," tegin kutsikasilmad pähe. 

"Hea küll. Aga kasutage siis ikka...."

"Jaaaaa..jaaaa, mida iganes," kadusin kiiresti külalistetuppa, et sellest seksi moraalist pääseda. Valisin Jamesi numbri, mis sest, et me kümme minutit tagasi alles lahku läksime. 

"Hei! Jäi midagi maha? Ma toon kohe ära, ütle kuhu ja mis."

"Tsau! Ei mul ei jäänud midagi maha," hakkasin naerma.

"Miks sa siis helistad?" küsis James.

"Me emaga siin rääkisime sellest korteri asjast ja noh ma ei tea, kas sulle üldse sobib see, et ma võiksin sinu juurde kolida."

"Oh, jah, see oleks tore. Aga on su ema ikka nõus?" 

"Jep, ta hakkas mulle seksist loengut pidama, aga ma põgenesin," viskasin end voodile pikali. 

"Hahahaaa," kuulsin teda naermas. 

"Millal ma võin siis oma asjadega tulla?" tahtsin teada. 

"Kasvõi kohe praegu."

"Ei, mitte täna. Mingi teine päev."

"Homme?"

"Hea küll, ma räägin emaga. Tsau!" 

"Tsau!" vastas ta ja ma panin kõne kinni. Keksisin kööki ja võtsin laua taga istet. 

"Miks nii õnnelik?" küsis ema, kes süüa tegi. 

"Kas ma võin homme oma asjadega Jamesi juurde kolida?" vaatasin emale küsivalt otsa. Loodetavasti ta lubab. 

"On see ikka hea idee, et sa juba homme? Kas te siis ei kannata ootada?"

"Ema, ei ma ei taha üldse selle pärast. Lihtsalt," pööritasin silmi. 

"Hea küll. Aga helista siis mulle ikka."