Wild Heart (eesti keeles- The Vamps)

7 - Appi

"Üks, kaks, kolm, neli, pööre," ütles treener ja nii ma ka tegin.

"Tommy, libista nüüd oma käsi Keitlyni rindade vahelt läbi ja jäta ta puusale."

Ma tean, et see on suhteliselt intiimne, aga ta proovib sellega igakord hakkama saada, kuigi see on nii minule kui ka temale ebameeldiv.

Seekord tegi ta seda kiiremini ja on ka hästi, sest see on peaproov. Esimene kord ta käsi värises ja ta isegi ei teinud seda.

Nüüdseks võtame me mõlemad seda naljaga. Tommy irvitas pärast seda ja nii oligi tants lõppenud.

"Nii seekord läks väga hästi! Oscar ja Ella, teie kord," palus ta neid tantsima.

Mina ja Tommy võisime lahkuda. Läksin garderoobi ja vahetasin oma riided ära.

Sõin banaani ära ja lahkusin garderoobist.

"Nägemist!" ütlesin ja sulgesin ukse. Lippasin hoonest välja ja hakkasin kodupoole kõndima.

-/

Nägin eemalt leeke ja lähemale jõudes sain aru, et meie kortermaja põleb.

"Rudolf!" karjusin ja jooksin maja juurde.

"Te ei tohi sisse minna!" hoiatas mind keegi, kuid mind ei huvitanud ja ma viskasin koti maha ning tormasin treppidest üles, meie korterini. Sain ukse vaevaga lahti ja hoidsin kätt silmade ja suu ees. Tuli oli jõudnud elutuppa ja vaevaga sain oma tuppa sisse. Sulgesin toa ukse ning toppisin ühe rätiku ukse alla, et tuli minu tuppa edasi ei tuleks. Võtsin Rudolfi puurist ning õnneks oli temaga kõik korras. Haarasin voodi alt ühe koti, kuhu hakkasin riideid ja kooliasju toppima.

Ma oleksin pidanud sealt ju põgenema ja asjad siia jätma, aga meil emaga pole nii palju raha, et me saaks kõik uued asjad osta. Vinguhais ajas mu köhima ja ma sain vaevaga ka arvuti ja laadijad kotti toppida. Tegin akna lahti ja hingasin värsket õhku.

Panin nii palju asju kotti, kui mahtus ja võtsin padjapüüri ning panin selle ukselingile, et ma oma kätt ära ei kõrvetaks. Tegin ukse lahti ja sulgesin selle koheselt, sest tuli oli esikusse jõudnud.

Jooksin aknani ja köhisin. Otsisin oma telefoni, kuid ei leidnud seda ja surusin Rudolfit rohkem enda vastu.

"Appi!" karjusin täiest jõust, et keegi mind kuuleks. Kuulsin eemalt tuletõrjeautode sireeni ja ohkasin kergendatult, kuid see ei tähenda, et ma siit eluga pääsen.

Alla ei saa ma hüpata, sest maani on viis korrust ja ma saaksin niikuinii surma, nii et pole mõtet üritadagi. Proovisin rahuneda ja vaatasin korraks ukse poole, mille hingede vahelt tuli suitsu.

Korraks tuli mulle mõte kott alla visata, aga siis läheks arvuti katki ja ma lükkasin selle mõtte ümber.

Sobrasin veel oma taskutes ja leidsin oma telefoni üles.

"Appi!" karjusin veelkord ja mõned tuletõrjujad näitasid näpuga minu poole.

Teised mehed jooksid redel kaenlas minu akna alla ja tegid redeli lahti. See ulatus vaevalt mu aknani.

"Me toome su alla!" kuulsin kedagi hüüdmas ja ma surusin Rudolfit veel rohkem enda vastu.

Üks tuletõrjuja jõudis üles ja ulatas mulle käe. Panin suure koti õlale ja ronisin aknalauale ning edasi panin jalad redelipulgale.

Olin päästetud. Hakkasin tasapisi alla ronima, veendudes, et Rudolf alla ei kuku.

"Miks sa need asjad kaasa võtsid?" küsis tuletõrjuja ja hoidis oma käsi mu külgedel, et kui ma peaksin libisema, saab ta minust kinni haarata.