Wild Heart (eesti keeles- The Vamps)

18 - Mh?

Olime jõudnud Edithi majani. 

"Ma lähen võtan oma trenniasjad ja õpikud, et ma saaks homsed asjad ära õppida," laususin ja James noogutas. "Mul ei lähe kaua."

Kiirustasin majja ja võtsin kontsad jalast ära. Panin ruttu kleidi ja teised vajalikud asjad kotti ning sokid jalga. Vaatasin, mis meil esmaspäevaks õppida jäi ning pistsin kotti vajalikud vihikud, õpikud ja töövihikud. Otsustasin riided ära vahetada ning panin Jamesi riided kotti. Esikus panin tennised jalga ning, kui ma valmis olin sulgesin maja ukse. 

"Ainult pool tundi," mõnitas poiss mind. 

"Kuule, ole õnnelik, et mul üle selle ei läinud," pööritasin silmi ja poiss võttis mu trennikoti oma kätte. Nüüd kandis ta kahte kotti ja mina mitte ühtegi. 

"Anna toidukott mulle," palusin, aga James raputas pead. 

"See on imelik, kui sa kannad kahte kotti ja ma mitte ühtegi ning pealegi need mõlemad on üpriski rasked."

"Aga sa ei pea end väsitama nende kandmisega," selgitas poiss mulle vastu. 

"Ma olen palju tugevam, kui sa arvad," muigasin ja togisin teda. 

"Jajah. Sa ei pea end siin tõestama hakkama," naeris poiss. 

"Ja mida sa siis teed? Ma niigi ju tean, et sa oled tugev."

"Noh, aga ma saangi end siis rohkem treenida."

"Megalt treenib ka," ohkasin ning võtsin välja oma telefoni. Käisin ära Twitteris. James oli jälle ühe uue tweedi minu kohta postitanud ja ma otsustasin seda retweetida. Facebookis ja Instagramis polnud midagi põnevat. Tumblris ja WeHeartItis heart'isin mõnda ilusat pilti ja youtubes polnud ühtegi uut videot tulnud. 

Selle ajaga olime Jamesi kortermajani jõunud. "Kas sa oled solvunud?"

"Ei," raputasin pead ja panin telefoni taskusse tagasi. "Miks ma peaks?"

"Äkki, sellepärast, et ma proovisin end sulle tõestada, et ma pole nõrk," kehitas ta õlgu.

"Ma ei ole solvunud ja ma tean, et sa oled piisavalt tugev, et mind sülle võtta," muigasin ning vajutasin liftis nuppu. 

"Sa ei ole raske," vastas ta.

"Jajah," pööritasin muiates silmi. 

-/

Kirjutasin parasjagu referaati, kui James mu kaela suudlema hakkas. 

"Ma pean õppima, James," proovisin kodutööle keskenduda. 

"Sa saad pärast ka õppida," pomises ta mu kaela vastu. 

"James, ma pean selle valmis saama," lükkasin ta eemale. 

"Kirjuta õhtul," lükkas ta ühe juuksesalgu mu kõrva taha. 

"James, ei. Ma olen õhtul liiga väsinud."

"Palun," suudles ta mu kaela uuesti. Ohkasin ja panin pastaka ning paberi kohvilauale. 

"Kui ma suudlen sind ühe korra, kas siis sa jätad mu rahule?" pöörasin end rätsepistes tema poole. 

"Sa võid seda ainult loota," kummardus ta mulle lähemale ja surus oma huuled minu omadele. Suudlesin teda korraks vastu, kuid lükkasin ta siis eemale. 

"See ei võta ju nii kaua aega," tõmbas James mu omale sülle. Raputasin pead ning ronisin ta sülest ära. 

"Kui sa selle lõpetad, pead sa juba trenni minema ju," protestis ta vastu. 

"Nii? On selles midagi halba?"

"Siis me ei saa ju..."

"James, mitte täna, okei?" ohkasin ja võtsin paberi ning pastaka uuesti kätte. Sain ühe lause kirjutatud, kui ta jälle mulle lähemale kummardus ning kätega mu pihast kinni võttis ning oma poole tõmbas. 

"Vaata, mida sa nüüd tegid," sain natuke pahaseks, kui nägin, et tähed olid koledad. 

"Anna andeks," tegi ta kurva näo pähe. Noogutasin ja läksin temast uuesti eemale. Eks ma siis kirjutan selle pärast jälle ringi. Seekord tuli poiss ise mulle lähemale. 

"James!" tõusin püsti ja vaatasin talle otsa. 

"Mh?" 

"Ma lähen teise tuppa, kui sa veel mind praegu puutud," ähvardasin teda. 

"Okei, okei. Ma ei puutu sind. Rahune," raputas ta solvunult pead ja läks ise minema. Vaatasin talle järgi. 

"James, noh. Ära solvu nüüd," hõikasin. 

"Ma ei olegi solvunud."

"Ma saan ju aru, et oled."

Hakkasin oma telefoni otsima. Ma ei leidnud seda ei elutoast ega ka köögist mitte. Vaatasin ka magamistoast ja esikust, aga ei. 

"James, kas ma võin sinu telefonilt oma telefonile helistada? See on kadunud?" läksin poisi juurde, kes arvuti taga istus ja panin oma käed ümber ta kaela. Vaatasin korraks ta ekraanile ja nägin seal vist kaelakeesid või midagi, kuid ta pani selle kohe alla. Ma ei tahtnud, et ta minu peale pahane või solvunud oleks. 

"Muidugi," naeratas ta ja andis oma telefoni mulle. Panin parooli ning läksin kontaktide juurde. Vaatasin K- tähe alla, kuid ma ei leidnud sealt oma nime. Oma meelest olin küll enda nime alla salvestanud. 

"Mis nime all ma olen?" küsisin, kui olin piisavalt kaua otsinud. 

"Mrs. Mcvey," tõmbusid ta põsed punaseks. Muigasin. Olin meelitatud, isegi väga. 

"Okei, James Mcvey," tegin ta põsele ühe musi ja valisin numbri. Läksin esikusse, et kuulata, kust hääl tuleb. See tuli mu kotist. Muidugi, kuhu mujale ma selle oleksin pannud. Vajutasin kõne kinni ja viisin Jamesi telefoni Jamesile tagasi. 

"Leidsid?" küsis ta. 

"Jep," vastasin ja saatsin emale sõnumi, et James viib ja toob mu trennist. 

"Mida sa teed?" tahtsin teada. 

"Eeee..ma vaatasin, mis kell mul homme üks intervjuu hakkab," pööras ta end tooliga minu poole. 

"Jaa, mis kell see siis hakkab?" võtsin diivanil istet ning asetasin Mickey omale sülle. 

"See hakkab kell kümme," vastas James ja ma noogutasin. 

"Mis kellani sul homme tunnid on?" 

"Kella kolmeni," pingutasin oma ajurakke. "Tuled järgi?"

"Ma mõtlesin, et võiks küll tulla, kui sul mingeid muid plaane pole," hammustas poiss oma alahuult. 

"No, ma tahaks mingi päev Ellaga ka olla, sest ma olen ta täiega üksi jätnud, aga ma võin temaga siis teisipäeval kokku saada."

"Ega sul reedel midagi pole?"

"Praegu küll mitte, mis siis?" 

"Ma lihtsalt küsisin," kehitas ta õlgu. Kahtlesin veidi, kuid jätsin selle teema praegu rahule. 

"Mis kell su trenn hakkab?" 

"Mis kell on?" 

"Saab kohe kuus."

"Mida perset! Juba? Mul hakkab viieteise minuti pärast trenn. Türa küll," panin kassi diivanile ja kiirustasin elutuppa. Panin referaadi ja pinali kotti ning läksin esikusse. 

"Tuled või?" vaatasin Jamesi poole, kes naerukrampides toolil istus. 

"Jah, kohe. Sa oled lihtsalt nii naljakas, kui sa närvi lähed," tõusis ta püsti ja lülitas arvuti välja. 

"Jajah, mida iganes. Tee ruttu," pööritasin silmi ja panin tennised jalga. Võtsin jaki ja panin ka selga. James tegi nii samuti ning ma võtsin oma koti ning kontrollisin, et mul kõik vajalikud asjad ikka olemas oleksid. 

"Ma saan ju pärast ära tuua, kui midagi maha jääb. Läheme," võttis James mu käest kinni ja ma noogutasin ning läksin ta järel uksest välja.