Unistuste linn

Tüdruk

Müüriloleku päevast oli möödunud juba 3 päeva, kuid mind ikka veel kummitas viimane lause, mida see poiss mulle öelnud oli. "Pead lihtsalt oskama vaadata" Kuidagi oli see väike lause muutnud minu jaoks kogu linna, ning siin liikuvaid inimesi. Kole ja lagunenud linn tundus nüüd palju huvitavamana, ning selle eest olin ma sellele poisile tänulik.

Ma seisin üksi Hobujaamas, ning toetasin jala vastu metalltoru, mis meid liiklusest eraldas, ning lasin tuulel oma juukseid sasida. Trammid liikusid siin nii kiirelt, et ma ei näinud mõtet vaadata graafikut, et näha millal mu tramm tuleb. Inimesed tammusid kärsitult või siis toetusid tuimade nägudega vastu metallpiiret, kuid järsku ei tundunud nad mulle enam nii vastumeelsed. Mul oli tunne nagu ma oleksin silme ette pannud mingid roosad prillid mis maailma kohe palju kenamaks muutsid. ning siis ühe hetkega oli mu päev jälle muutunud

Ta seisis mu ees ja toetas jalaga vastu toru, kohe minu kõrval "Tere kullake" nurrus ta mulle kõrva. kogu mu keha oli täiesti tardunud, kuid siiski ei tahtnud ma mingit skandaali korraldada, kuna ma teadsin, et sellest ei tuleks midagi head.

"tere" vastasin ma kergelt naeratades. Ta pani käe mu puusale, mind tugevalt näpistades, läbi   kogu mu keha käis valulaine, kuid ma ei liigutanudki end, isegi mu naeratus ei vääratanud, kui ma laususin rahulikult "Me oleme ikkagi avalikus kohas" ning ta käe puusalt maha juhtisin.

"Sul on täiesti õigus, tule" Ütles ta mulle, ning haaras mu käest, tirides mind mööda teed edasi. Kohe kui ta oli mind nurga taha vedanud olid ta käed minu puusal, ning ta surus mu vastu seina. Asi polnud selles, nagu oleks ma teda kartnud. ma teadsin et ta ei ole mingi eriline inimene, Ma kartsin seda, mis minust saab, kui ma vastu hakkan. Kuid seekord otsustasin ma riskida, ning virutasin talle jalaga munadesse. Kahjuks ei peatanud see teda hetkeksik, vaid ta haaras meeletu jõuga mu käest paisates mu selili maha, ma virutasin talle jalaga samal hetkel vastu pead, tänu millele ta tasakaal kadus, ning ta minust korraks lahti lasi. Sellest ajast mulle piisas, et püsti saada, ning minema joosta.

Ma teadsin, et ma olin halb jooksija, ma olin vist maailma kõige aeglasem inimene, kuid praegu andsin ma endast kõik. Ma tundsin, kuidas vaateväli uduseks läks, ning üritasin selja taha vaadates näha teda ennast jälitamas, ning siis see juhtuski, siis jooksin ma talle otsa.