Unistuste linn

Poiss

Mu kodu pole tegelikult kesklinnast üldse kaugel, kuid kuidagi tundus seekord koju mineku aeg 3 korda pikem. Tüdruk mu kõrval oli täiesti vaikne ja vaatas aknast välja. Ma ei saanud kuidagi peast välja seda, kuidas see tüdruk oli poisile vastu pead löönud, ning kui paanikas ta oli olnud. Ma hoidsin end jõuga eemal, et temast kõvasti kinni hoida, et mitte midagi sellist temaga enam kunagi ei juhtuks. Kuid iga kord, kui ma talle kasvõi kogemata vastu läksin võpatas ta ning vaatas mind siis oma kurbade silmadega ja vabandava naeratusega. see oli peaaegu talumatu.

Ja siis olimegi ma lõpuks minu kodu juures. Järsku käis mul peast läbi sada mõtet, kas ma olin ikka oma toa ära koristanud, või vedelesid mu riided ikka veel igal pool laiali, kas talle meeldib mu kodu, Miks ta midagi öelnud ei ole.

Kui ma ukse avasin, ning tüdruku sisse suunasin seisis ukse peal pettunud näoga Matt. Matt oli eluaeg mu parim sõber olnud, ning täna pidin ma temaga vanalinna jalutama minema. Ta vaatas mulle kurja näoga otsa, ning ütles "Ma olen üritanud sulle 30 minutit helistada..." Siis vaatas ta tüdruku poole ning ta kuri nägu muutus hetkega leebeks. "On sul kõik korras? Mis juhtus? Kus sul kõige rohkem valutab?" Ta võttis tüdruku käest kinni ja vedas ta tuppa.  Matt oli alati olnud lahke südamega, see oli lausa kummaline kui kergesti ja hästi suutis ta suhtuda täiesti võõrastesse inimestesse. Tüdruk pomises talle midagi, mille peale Matt naerma hakkas. Järsku tundsin ma end oma enda kodus üleliigsena.

Matt astus hetke pärast minu poole, hoides telefoni kõrva ääres. "Ma helistan su emale" Ta naeratas ja pani käe mulle õlale "Ära muretse sa tegid kõike õigesti" Ma noogutasin ja vaatasin murelikult tüdruku poole "Mine tema juurde" Ütles Matt ennem kui ta rõõmsalt mu emale tere ütles, ning kaugemale kõndis. Mu ema töötas haiglas kirurgina, ma ei tea miks ma ise selle peale ei tulnud, et talle helistada. Juu olin ma siis nii segaduses.

"On sul kõik korras" Tüdruk vaatas minu poole ja naeratas, kui ma noogutasin vaatas ta kaugustesse "Sul on tore sõber" Ma ei saanudki talle vastata, sest järsku avanes uks ja mu ema astus kindlal sammul tuppa, ning ajas meid Mattiga kaugemale.

Kui tüdruk pluusi üles tõsteti nägin ma suurt lahtist haava mööda ta kõhtu jooksmas. Mulle tundus et see tüdruk teadis täpselt, et seda tuleb õmmelda, ta lihtsalt ajas ennast rohkem pikali ning vaatas siis mulle otsa. "Mulle ei meeldi süstid" Mu ema naeratas. "Kellegile ei meeldi"