Unistuste linn

Tüdruk

Ma olin segaduses, ning hoidsin valu pärast diivanist kinni. Ma tundsin, kuidas nõel mu nahka auke juurde tegi, ning kuidas seal taga olev nöör mu nahka kokku tõmbas, justkui oleksin ma katkiläinud riidest nukk, mis viimast korda kokku õmmeldakse, ennem kui minuga mängiv laps otsustab, et ei taha mind enam, ning mu minema viskab.

Ma ei olnud alguses tundnudki, et ma oma kõhu katki suutsin kukkuda, kuid ilmselt juhtus see siis, kui ma katkise äärekivi vastu kukkusin.

Ma olin oma elust nii palju aega haiglas viibinud, et ma teadsin, et see naine teeb imelist tööd. Mind on alati pealunud arstide töö, niisiis tõstsin ma pea ja vaatasin, kuidas ta hoolikalt ja rahulikult mu kõhtu kokku õmbles. siis kui ma oma haava kahanemist jälgisin oli mu esimene mõte : Kas ma rikkusin nüüd nende diivani ära?..

Haav mis nüüd oli kokku õmmeldud oli ilusa kujuga, vähemalt midagigi positiivset "Aitäh, see on väga ilus"

Naine naeratas mulle, samal ajal kui sättis plaastreid mu värskele haavale. "Ma andsin endast parima, ilusatel tüdrukutel peavad ikka ilusad armid olema."

kui ta plaastrid pandud sai lohistasin ma end aeglaselt istuma "Ma ei tea kuidas teid ära tänada"

"Jää meiega lõunat sööma?" Sellel naisel oli vist maailma kõige lahkem naeratus.

Ma otsisin peast mõtteid, miks ära öelda, kuid mul ei tulnud mitte midagi pähe. niisiis ma nõustusin.

Poisid kes olid terve aeg mind jälginud astusid minu poole ja pommitasid mind küsimustega millele ma absoluutselt vastata ei tahtnud.

"Kes see oli?"

"Mis täpselt juhtus?"

"Kuidas sa kukkusid?"

"Miks sa temaga kaasa läksid?"

"Kas sul on väga valus?"

Kuuldes neid küsimusi teadsin ma, et ma ei taha siia jääda. Ma vaatasin paanikas olles enda ümber ringi, ning õnneks taipas Matt, et midagi on valesti, sel hetkel hakkas see kutt mulle rohkem meeldima.

"Kas sa mitte ei öelnud, et su ühikatuba tullakse üle vaatama, ning sa pead siis seal olema?"

Matt vaatas mind teadja naeratusega, ning ma naeratasin talle tänulikult.

"Oh jah, õigus küll" ma vaatasin vabandavalt naisele otsa "vabandust"

"Pole midagi kullake, mine aga"

matt ulatas mulle käe, ning toetas mu selga, et ma paremini püsti suudaks tõusta ma naaldusin talle lähemale ning pomisesin "aitäh" Mulle tundus, et ta teadis täpselt, mida ma tundsin sest ta noogutas mõistvalt ja viis mu ukseni.

"Keegi peaks sinuga kaasa tulema" ta vaatas kavala naeratusega oma sõbra poole, ning ss mind

"Ma lähen" Poiss kelle nime ma siiani ei teadnud pani kiiresti tossud jalga, ning avas ukse

Ennem kui ma uksest välja jõudsin kuulsin ma Matti ja naist rääkimas.

"Kas me peaks politseisse teatama?"

"Eih kui ta seda vajalikuks peab teatab ta sellest ise"

Mul käis hirmuvärin läbi keha mõeldes sellele, mis siis saab, kui ma reaalselt politseisse teataks.

"Kõik korras?" Poiss vaatas murelikult minu poole, ning tõstis oma käe, et mu selga toetada

"Jap, mulle lihtsalt ei meeldi tähelepanu keskpunkt olla, ega see kui minust räägitakse"

"Miks"

"Liiga palju halbu mälestusi ja kogemusi, ei usalda enam inimesi väga"

"Ometi usaldasid sa mind.."

"Ma tean, et ma suudan enda eest seista, niisiis otsustasin ma vaadata, mis saama hakkab"

"hmm"

Mulle tundus, et poisi sees käisid mingid sügavad vaidlused iseendaga, niisiis olin ma vait ja lihtsalt kõndisin

"Kas see lause ehmatas sind ära" Ma ei saanud kohe aru millest ta räägib, kuid siis peale lühikest mõttepausi ma mõistsin.