Unistuste linn

Tüdruk

Ma seisin peegli ees ja vahetasin kõhul olevat plaastrit hetkel kui mu toanaaber sisse astus.

"Issand mis sul juhtus?"

"Ei midagi erilist" õnneks olid mu õmblused kaetud, ning ma kinnitasin plaastri viimast otsa.

"Mis ajast sul kõht katki?" Ta tundus murelik, isegi natukene liiga murelik, mulle ei meeldi kui inimesed minu pärast liiga palju muretsevad, seega keerasin ma ennast tema poole, ning naeratasin

"Eelmisest nädalast.. aga ära muretse see kõigest kriips ja ma ei taha et mustus sinna läheks" Põhimõtteliselt ma ju ei valetanud, ega ju? Selle mõttega läksin ma kapi juurde, ning panin end riidesse.

"Ma lähen välja"

"Sa lähed iga õhtu välja, mis toimub, sa endale kellegi leidnud?" Ta viskas end voodile pikali ja vaatas mulle suurte silmadega otsa

"Ei midagi sellist, lähen lihtsalt jalutan natuke"

"Seda ütlevad nad kõik.."

Ma olin seda teed nii palju kõndinud, et ma oleks võinud silmad kinni panna, ning vabalt samal ajal ja sama kiiresti müürini jõuda. Võibolla oli ta seekord seal. Võibolla ei oleks ma tohtinud nii ära joosta. mind ja mu lolli aju.... ma kontrollisin kiiresti oma telefoni, võibolla suutis ta mu kuidagi leida, aga kuidas oleks ta pidanudki.. ta ei teadnud mu nime, ta ei teadnud mitte midagi.

ma jõudsin iga päev müürini aina kiiremini, ning iga päevaga kaotasin ma aina rohkem lootust. ma pigistasin silmad kinni, ning kõndisin viimased sammud, enne seda, kui ma kogu seda ala näha sain. Kui ma silmad avasin oli mu hinges nii palju lootust. Lootus leida sõpra ja inimest keda usaldada siin igavas linnas. ja siis oli see kõik läinud, sest ma olin taaskord üksinda. Kurvalt toetasin ma vastu müüri, ning ootasin. Ma ootasin, et juhtuks mingi ime, justkui suudaks ta mu mõtteid lugeda ja siia tulla. Ilmselgelt oli see liiga suur lootus. Ma tundsin end üksikumana, kui kunagi varem, kurvalt lükkasin ma end müürilt eemale, plaaniga uuesti ühikasse minna. Viimasel hetkel märkasin ma silmanurgas midagi valget. see oli pisikene paberitükk müüri vahel, kuna mul nagunii kuskile kiiret polnud sikutasin ma selle sealt välja. seal oli ilusas käekirjas kirjutatud:

Sina, kes sa siin samas kohas kohtusid poisiga, kes loodetavasti jäi sulle meelde, kirjuta palun mulle

See oli väga üldine sõnum, ma ei saanud absoluutselt olla kindel, kas selle oli kirjutanud poiss, keda mina siin otsimas käinud olen. Kuid siiski otsustasin ma riskida, ning võtsin taskust telefoni.

Mina: Tere? Ma arvan, et see sõnum, mis ma müüri vahelt leidsin oli mulle mõeldud??

ma panin telefoni müüri peale, ning jälgisin seda närviliselt

Poiss: Sa pead natuke täpsem olema, sa ei kujuta ette kui paljud inimesed mulle juba kirjutanud on. Tohin ma sult kontrollivaid küsimusi küsida?

Mina: Lase käia

Poiss: Mis värvi su silmad on?

Mina: Need ei ole ühtegi kindlat värvi, seal killukesi, mis kõik erinevad

Poiss: See õige vastus aga samas võibolla ei osanud sa lihtsalt ühte värvi pakkuda

Mina: Küsi siis järmine küsimus.

Poiss: kas sa naissoost?

Poiss: Oota nevermind, sa nkn saad aru et sa pead naine vastama, kuna see seal paberil kirjas

Poiss: okey, kas sa oled viimasel ajal vigastada saanud?

Mina: Ma olen naine tõesti, ning vigastada olen saanud ka, mul kõht veidi katki

Poiss: Veidi? siis pole sa vist õige inimene

Poiss: aga igaks juhuks viimane küsimus. Mis on su vasaku jala siseküljel.

Mina: ma ei taha sellele vastata

Poiss: ei taha või ei oska?

Mina: mu vasaku jala siseküljel on kolm väikest pikklikku armi.

Peale seda valitses vaikus, ning ma olin valmis juba telefoni ära panema, kui ta lõpuks vastas

Poiss: ma olen Matt, loodan et mäletad mind.

Mina: Mäletan küll, ma olen Deana

Matt: wow lõpuks saime oma salapärase kaunitari nime teada...