Unistuste linn

Poiss

Tüdruk vajus mõttesse, justkui ei mäletaks ta enam mida ma öelnud olin, või nagu tahaks ta meelde tuletada absoluutselt iga sõna meie vestluses. Kui ta lõpuks vastas olin ma juba hirmul.

"Ei ehmatanud. Meil kõigil on hetki, kus me mõtleme kas sellel kõigel siin on üldse mingi mõte, ning kas see teeks midagi lihtsamaks, kui me sureks. Justkui huvitaks inimesi kas me elus või surnud, nad unustavad meid nagunii."

Ta ütles seda nii rahulikult ja kergelt naeratades, et kõrvaltvaatajatele oleks ilmselt tundunud, nagu oleks ta jutustanud midagi natukene naljakat. Ma vaatasin seda tüdrukut, ning ma teadsin et temas palju rohkem peidus, kui algselt paista on. Mis mind hirmutas oli see, et ma tundsin vajadust kõike teada saada.

"Kas sul on valus"

"Ei, mul väga kõrge valulävi"

Ma mõtlesin kohe väikestele piklikutele armidele ta jalal, kas oli ta need äkki ise teinud, või oli ta väga imelikult kukkunud, see mõte oli mind jälitanud juba esimesest päevast saati, miks kattis ta need tookord kätega, ning miks oli ta nii järsku lahkunud.

"Huvitaval kombel on kõrgem valulävi tavaliselt inimestel, kes palju haiget on saanud" ma ütlesin seda naljaga, mõtlemata kordagi sellele mis just täna juhtunud oli. Tüdruk võpatas nii tugevasti, et ma mõtlesin kohe selle poisi peale kes ta täna nurga taha vedanud oli, järsku oli ta siin. Ma lasin silmadega kiiresti kõikidest inimestest üle. poissi polnud näha, kuid tüdruk vaatas nüüd maha, ning ma pidin kõvasti pingutama, et teda kuulda.

"Ma olen palju kukkunud"

Ma ei teadnud, kas see oli tõsi või mitte, kuid ma ei kavatsenud seda ka kahtluse alla seada.