Unistuste linn

Tüdruk

Ei.

Ei

Ei

Ma ei tahtnud siin enam olla. võtsin kõrvaklapid peast ja vaatasin üle toa istuva ja õppiva toakaaslase poole. Ta ei paistnud märkavat, et midagi üldse valesti oli. ja kuidas ta oleks pidanudki. ta ei tundnud mind, ega teadnud mida ma tunnen. Ma avasin vaikselt kapiukse, tõmbasin sealt pusa ja teksad, ning vahetasin riideid. tagantjärele mõeldes imestan ma siiani, et ma seda kõike nii rahulikult suutsin teha. Kui ma kapilt võtmed haarasin vaatas ta minu poole ja ütles: "vihma sajab"  Ma noogutasin ja astusin uksest välja.

Kui uks minu taga kinni langes, vajusid mu silmi esimesed pisarad, mille ma kärsitult ära pühkisin. ma olen piisavalt tugev, ma ei hakka nutma. Mu toakaaslasel oli õigus olnud, vihma tõesti sadas, kuid see ei olnud midagi hullu. oli isegi koomiline vaadata, kuidas inimesed kiiresti kottidest vihmavarje kokku otsisid. Mulle ei meeldinud see linn, ega siinsed inimesed. Inimesed nagu see linngi olid liiga pealiskaudsed ja imelikud. Ükskõik kuhu ma vaatasin nägin ma katkiseid maju ja ennast kurjalt jälgivaid inimesi. Niisiis suundusin ma ainsasse kohta, mis mulle ka päriselt selle linna juures meeldis. Vanalinna jõudes oli vihm mu juba läbi leotanud, kuid see ei huvitanud mind põrmugi. Vanalinnas oli üks koht, kuhu mulle meeldib istuma minna, kui ma ennast kurvana tunnen, ning see on müür, kust tagant on näha peaaegu kogu vanalinna.

Müürini jõudes oli mu enesehinnang maas, ning ma olin täiesti valmis rahulikult müüril istuma. eriti, kuna vanalinn oli täiesti tühi inimestest. Tallinnlaste puhul on imelik ka see, et selline väike asi nagu vihm suudab nad kõik kuskile peitu ajada.  Kahjuks ei teostunud mu lootused, kuna ma polnudki seal seekord üksi.

Müüril seisis seljaga minu poole üks poiss. Oma blondide sassis juuste ja musta nahkjakiga mõjus ta kuidagi ohtlikult. Tavaliselt liikusin ma vanalinnas edasi, juhul kui keegi juba müüri juures on, kuid seekord astusin ma edasi. Mulle tundus, nagu ta poleks suvaline turist või sinna pildistama tulnud tallinnlane. Ta seisis käed puusas, ning vaatas vanalinna punaseid katuseid, justkui nagu oleks kogu linn tema isiklik kunstiteos. See vaatepilt pani unustama mind mu enda muresid, ning lihtsalt vaadet nautima. Korraga oli aga see lummus läbi, ning poiss keeras minu poole, vaadates mind vihase näoga.

"Mida sa siit tahad?" ta hääl oli ilus, kuid praegu kasutas ta seda ähvardavana, justkui talle ei oleks sobinud et mõni teine inimene seal niisama seisab

"Just go away" ütles ta taaskord kurja häälega, mind vihaselt põrnitsedes.  Ilmselt arvas tema, et tegemist on mingi lolli turistiga, kes eesti keelt ei mõista.

tavaliselt oleksin ma selja keeranud ja minema kõndinud, kuid see oli ka minu lemmik koht, ning mul oli samasugune õigus siin olla nagu temalgi, niisiis tõstsin ma oma pilgu maast, vaatasin talle otse silma sisse ja naeratasin. "Siin on ruumi ka kahele"

"Asi pole selles" Poiss oli nüüd end täielikult minu poole keeranud, ning ma ei saanud sinna midagi parata, et ma tema ilusaid silmi imetlesin.

"Milles siis asi on?" Ma naeratasin endiselt nagu idioot, ning tundsin end koledama kui kunagi varem oma läbivettinud riietega. Ma olin valmis juba lahkuma ja saba jalge vahele tõmbama, kui poiss lõpuks kergelt naeratas ning lausus: "Mul on lihtsalt sitt päev olnud"

"Nagu meil kõigil" Igas tavalises olukorras oleksin ma sellega vestluse lõpetanud, ning müüri teisse otsa kõndinud, kuid see kord toetasin ma jala tema kõrval olevale märjale müürile, ning astusin üles. Ta ei lausunud sõnagi. Tallinn tundus siit vaadates ilusa linnana, justkui oleksin ma viibinud kuskil muinasjutus. olles pikalt linna silmitsenud istusin ma lõpuks müüri peale ja vaatasin alla. Juhul kui kumbki meist oleks kukkunud, oleksime me kindlasti surma saanud. Mind see mõte iseenesest ei ehmatanud, kuid ma imestasin, et see kutt selle peale mõelnud ei olnud.

"Sa tundud kurb" Poiss istus mu kõrvale, kuid vaatas endiselt linna, mis vaikselt pimedusse mattus.

"kas vihm ei muuda siis kõiki kurvaks?" Ütlesin ja tõstsin jalad endale kõhu vastu.

"Sa pole sedamoodi kurb" Poiss vaatas lõppuks linnalt eemale ja otse mulle silma.

"Sa ka mitte"  ta naeratas kergelt, ning vaatas uuesti kaugusesse.

"Ma tahtsin täna siit alla hüpata, kuid nüüd ei taha ma su päeva veel rohkem ära rikkuda" Ta vaatas järsku pimedusse, nagu oleks tal olnud piinlik seda tunnistada.

"See on hea" Ma vaatasin ta poole "Mitte see, et sa ennast tappa oleksid tahtnud, vaid see et sa seda siiski ei teinud"

"Miks?" See oli nii lihtne küsimus, kuid kandis oma õlul rasket koormat. Justkui oleks ta oodanud vastust, miks ta ikka veel oleks pidanud elus olema. ja seda täiesti võõralt inimeselt.

Kui ma midagi ei vastanud vaatas ta uuesti minu poole "Mis sul jala peal on?" Ma vaatasin oma jalgu, mis olid kaetud üksikute pikklike armidega, kõik need armid olid seespool jalga, ning mitte keegi polnud neid varem märganud. Mu esimene instinkt oli oma jalg kätega katta, mida ma tegingi. Nüüd oli minu kord kaugustesse vaadata "Lihtsalt armid" see ei olnud tõsi, kuid samal ajal ei pidanudki need teistele midagi rohkem tähendama

Ma tõusin püsti, hüppasin müürilt alla, ning vaatasin veel viimast korda üle müüri muinasjutulise linna poole "On nii kurb, et ilusad asjad seestpoolt nii koledad paistavad"

"Sa pead lihtsalt oskama vaadata" Lausus poiss, ning tõusis uuesti müüri peal püsti. sellega oli minu jaoks vestlus lõppenud, ning ma kõndisin minema.