Unistuste linn

Poiss

Meie teisest kohtumisest oli möödunud 5 päeva, ning ma pole kunagi varem nii kaua väljas hulkunud. See oli justkui omaette challange, näha ühte kindlat inimest rahvamassis. ma seisin keset raekoja platsi, ning mõõtsin parajasti silmadega inimesi. kui matt mind müksas.

"Rahune maha, sa oled nagu zombie, ainult otsid teda" Ta naeris ja vaatas ka ise korraks otsivalt ringi. Ta oli olnud mu parim sõber juba peaaegu terve elu, ning kunagi varem pole ma näinud nii positiivset ja rõõmsat inimest.

"Mis siis kui ma teda kunagi ei näegi?"

"Liigud eluga edasi"

"Mis siis.."

"Mis mis siis, mis siis kui ta oli see õige? Kas sa tõesti usud sellistesse asjadesse?"

"Ma ei tea, ma tahaks teda lihtsalt aidata"

Mu parim sõber vaid naeris ja raputas pead

"Me ei saa alati kõiki aidata"

Kui ma midagi ei vastanud kõndisime me edasi. Me tegime peaaegu alati sama ringi, jõudes lõpuks müürini, kus ma ka esmakordselt seda tüdrukut nägin. Juba ennem kui me müürini jõudsime tundsin ma ennast rahutult. võibolla on ta siin. Kas saatus võiks tõesti minu vastu nii helde olla.

Ma keerasin ümber nurga ja korraga nägin ma selle koha igat detaili, ma nägin punaseid katusekive ja müüripeal kudrutavaid tuvisid, ma nägin puu sahisevaid oksi ja paarikest kes seina ääres pilti tegid. ma nägin vana meest, kes jälgis ümber enda jooksvat väikest pruunipealist poissi. ma nägin nukrat meest, kes omaette ümises. Kuid oli üks asi mida ma ei näinud, ma ei näinud müürile toetuvat tüdrukut. ma ei näinud inimest keda ma kõige rohkem näha olin tahtnud. Matt kes ilmselgelt mõistis mu pettumust pani mulle käe seljale. "Võibolla järgmine kord"

Ma noogutasin "Võibolla järgmine kord.."