Unistuste linn

Poiss

Ma nägin teda juba kaugelt. Ta toetus vastu metallpiiret, ning nägi välja isegi imelisem kui eelmine kord, kui ma teda nägin. ma ei ole olnud kunagi inimene, kes võõrastega räägiks. Kuid see tüdruk avas minus midagi. Midagi mille pärast ma siiani ebakindel olin. Ma olin talle tol õhtul öelnud, et ma kavatsesin end tappa, ning just see lause mida ma kolm päeva tagasi kogemata täiesti võõrale tüdrukule öelnud olin takistas mind minna temaga uuesti rääkima. Niisiis toetasin ma end vastu Viru seina ja jälgisin teda kaugelt.

Kohe kui tüdruku juurde astus mingi suvaline kutt nägin ma, et midagi on valesti. Kogu tema kehahoiak muutus. ma vaatasin kiiresti tema ümber tuima näoga seisvaid inimesi. Mitte keegi ei märganud midagi. Neid inimesi jälgides sain ma aina rohkem aru, miks tüdruk oli seda linna koledaks pidanud. Tundus, nagu ei huvituks need inimesed mitte millestki peale enda õnne.

Järsuku vedas see kutt tüdrukut endaga kaasa, ning ma ei saanud sinna mitte midagi parata, ma lihtsalt pidin neile järgnema. Ma võtsin kiiresti telefoni ning kirjutasin Mattile, et jään hiljaks. Mitte nagu ma juba ei oleks hiljaks jäänud. Ning järgnesin vaikselt tüdrukule, keda ma isegi ei teadnud.

Kui ma lõpuks enne nurga taha kadunud tüdrukut ja poissi uuesti nägin oli tüdruk üleni verine, ning virutas kutile jalaga vastu pead. ma ei saanud aru, kuidas ta jaksas üldse jalga tõsta. Siis oli ta järsku püsti ja jooksis minu poole. Olles saanud oma ehmatusest üle jälgisin ma tüdrukut jooksmas, ta oli ilmselgelt täielikult paanikas, ning teda ei aidanud ka see, et ta nuttis samal ajal. ma teadsin, et ta ei jaksa enam kaua joosta, ning ma astusin talle vastu jooksma. Siis järsku jooksis ta mulle peaaegu et sülle ning vaatas paanikas punaste silmadega mulle otsa. Poiss, kellele ta alles jalaga vastu pead oli löönud peatus natuke eemal, mõõtis mind pilguga, kehitas õlgu, keeras selja, ning jalutas minema. Tüdruk ohkas kergendunult ning astus eemale.

"Aitäh"

Ma vaatasin ta verest ligunenud pluusi, ning haarasin tal varukast.

"Tule minuga"

"Sorry aga ma ei usalda praegu kedagi"

"Sa tead et sa saad mind usaldada" Tüdruk lihtsalt noogutas ja astus sammu lähemale, ma ei tea miks ta mind usaldas, ma tean et mina poleks küll ennast sellises olukorras usaldanud. Kuid see, et ta mind nii lihtsalt usaldas oli kuidagi uskumatult armas. Ma naeratasin talle oma kõige ilusamat naeratust, mis ma sellises olukorras suutsin esile manada, ning hakkasin kõndima

"Tahad sa sellest rääkida?"

"Tahad sa mulle eelmisest korrast rääkida?"

"Väga mitte"

"Ma ka ei soovi seda keset linna arutada"