Unistuste linn

Tüdruk

Ma jälgisin tuvisid tee peal jooksmas, ning rämpsu söömas. Mingis mõttes olid tuvid nagu mina, nad lootsid leida oma elus midagi head, ning ei kaotanud lootust. See oli justkui omaette keerukas tants, mida nad inimestele tantsisid, inimestele kes ei teinud neist isegi välja. Korraga oli mul tuvidest nii kahju, ning sellest kuidas nende lootusi pidevalt purustatakse.

Poiss mu kõrval ei lasknud mul tuvisid pikalt jälgida, ning puudutas mu õlga andmaks märku trammi tulekust. Ma olin terve oma elu looduse sees elanud, ning ma siiani ei mõistnud kuidas saavad inimesed olla õnnelikud siin. Isegi tuvid olid siin õnnetud. see oli nii hall, ei mingeid värve, ei mingeid marju, ei mingeid tähti ainult asfalt ja pikad hooned. võibolla on inimesed harjunud elama selles hallis ja pimedas maailmas. kui ma oma mõtted tabasin hakkasin ma naerma. Alles hommikul olin ma öelnud, et tallin võib siiski ilus ja huvitav olla, kuid nii lühikese ajaga võib juusiis kõik muutuda.

Poiss mu kõrval vaatas mind uurivalt, kuid ei öelnud midagi. Millegi pärast tundus ta turvalise inimesena. Ma panin alateadlikult käe kõhule, ning uurisin oma armi piirjooni, läbi pluusi ja plaastrite. Poiss küll jälgis mind, kuid ei öelnud ikka veel midagi.

"Sa mõtled midagi, ning ma arvan et sa mõtled üle"  Tundus nagu oleks mu rääkimine teda ehmatanud.

"Ma mõtlesin ausaltöeldes sinust" ta naeratas häbelikult, ning vaatas siis mulle otse silma

"Tahad sa täpsustada?" Ma naeratasin laialt, esitades talle väikse väljakutse.

Ta võttis selle vastu ja naeratas, kui ta rääkima hakkas. "Mul käis tegelikult päris palju mõtteid läbi pea. Esiteks ilmselt see, et sa oled uskumatult julge inimene, ja see muudab su kuidagi väga akratiivseks. Teiseks mõtlesin selle kuti peale, ning sellele, et ta oli kuidagi tuttav, Ning siis sellele, et ma tahaksin sind paremini tundma õppida"

"Ma tänan komplimendi eest?"

"Ütled sa mulle lõpuks oma nime?"

"Tahaks sinu nime teada"

"Nimi nime vastu"

"See ei käi nii"

"Mis mõttes??? See just nii käibki"

Ma naeratasin oma kõige kavalamat naeratust, ning astusin uksele lähemale

"Tead seda, et kolm on kohtuseadus?"

"Jah? aga kuidas see siia puutub?"

"Kui me kolmandat korda kohtume saad sa ka mu nime teada, selleks pead sa mind kõigest veel korra üles leidma" seda öeldes astusin ma trammist välja just siis, kui trammi uksed sulguma ja piiksuma hakkasid. Hetkega olin ma rahvamassi kadunud, ning kõndisin kodu poole.

kui ma lõpuks ühikasse jõudsin nägin ma esimese asjana mossitavat toakaaslast.

"tere"

"Hey, sul kõik korras?" ma loodsin, et seekord on tal lihtsalt resting bitchface ees, kuid ma teadsin, kui ebatõenäoline see on.

"Ei" Ma ohkasin ning võtsin pluusi seljast pannes selga oma ekstrasuure meeste osakonnast ostetud vabaajapluusi, ning astusin pükstest välja

"Kuidas sa võtad pükse ära nii, et neid isegi kätega alla ei tõmba?"

"Nii on mugavam.."

Et lühikesi pükse jalga panna pidin ma kummardama, mis oli tohutult valus mu õmbluste pärast, kuid ma sain sellega hakkama hoides oma nägu kogu aeg rõõmsana. Riided vahetatud istusin ma tema voodile ja vaatasin talle otsa.

"Mis juhtus?"

"Ma sain oma esimese töö mittearvestatud"

"Oh sa vaeseke"

Peale seda, kui ma olin kuulnud ja näinud igat detaili selle õppejõu kommentaarist ja sellest kui nõme kool on , ning kuidas see on ilmselt liiga raske, suutsin ma ta lõpuks maha rahustada. Ma hakkasin ümisema multifilmi laulu, ning tegin sinna juurde naljakaid liigutusi. Kui ma lõpuks ta naerma sain oli ta enesetunne palju parem, ning ta sirutas end voodis, lükkates mind kergelt, mille peale ma püsti tõusin, unustades hetkeks, et mul kõhu peal õmblused, mida ma osavalt tema eest varjanud olin.

Ma ei saanud sel hetkel oma käitumist kontrollida. ma ütlesin vaikselt "ai" ning surusin mõlemad käed kõhule.

"Kas sul on käik korras?"

"Jap suurepärane"

"mõnikord häirib mind see.."

"Mis?"

"Kuidas sa saad hetkega aru, mis tujus ma olen, ning tuled mind lohutama, kuid ma ei saa kunagi aru kui sa pahas tujus, või kul sul valus. Alati saan ma sellest hiljem teada, kasvõi seekord kui sa voodis nutsid ja valudes olid."

"Ära muretse selle pärast"

"Aga ma reaalselt ei teadnud, et sul nii suur valu oli, muidu poleks ma sulle elusees öelnud, et valuvaigistid liiga kallid, ning minema kõndinud. Kui sa poleks mulle pärast öelnud, et sa reaalselt nutma hakkasid valust ei oleks ma sellest kunagi teada saanud"

"Rahu ma 9 aastat õppinud oma tundeid peitma, ning seda 3 aastat lihvinud, sa ei peagi sellest aru saama"