"Smiling dosen't always mean you're happy. Sometimes, it simply means that you are a strong person"-The Vampire Diares
Ühe totaka varese kraaksumine ajas mind vihale, kui raamatukogu poole kiirustasin. Oli varajane hommik ja päike polnudki veel tõusnud, kuid teadsin, et Victoria on kindlasti kohal. Ta kindlasti istub praegu oma kiiktoolil ja ootab mind. Pahandasin, kui kogemata porilompi astusin ja mu must tennis poriga imbus, torisesin oma ette ja kõndisin kiirel sammul edasi. Miks ma täna küll nii halvasti end tundsin, nagu oleks vale jalaga voodist tõusnud!?
Ulatasin tahtmatult tagasi oma läbi loetud teosed. Kuna olin maksunud kõik arved olin jäänud miinustusse, nüüd pidin kokku hoidma. Ma ei saanud mitte sellele mõeldagi, et minu jalad see kuu raamatupoe ukse vahelt sisse astuvad. Oleksin nii väga tahtnud lubada endale mõnd raamatut osta, aga teadsin, et siiski hädavajalikud asjad olid esikohal.
Pidin tõdema, et naisterahvas kes taaskord oma toolil istus lõi särama, kui mind nägi. Olin kindel, et see oli tingitud sellest, et ma talle need raamatud tagastasin, ta oli mind alati süüdistanud näppamises, mis muidugi ei osutunud tõeks, see naine, oli lihtsalt 1)liiga ennast täis ja 2)haiglaselt kontrolliv ja ka kahtlustav. Alati kui tagastasin raamatud tema kätte ja ta mind just kui surmava pilguga vaatas, küsisin ma endalt, kas ma nägin siis tõesti välja nagu kurjategija. Soovisin vaid raamatuid laenutada, aga seda võeti kui kuritegu, päevast, kui olin üks päev hiljem tagastanud raamatu. See viga oli kolosaalne ja nüüd võis mind Victoria silmas näha kurjategijana.
"Caliandria, ma mõtlesin, et ma ei näegi sind enam siin!"naine naeratas. Lootsin, et ta jääbki vaikseks, aga eksisin. Ta vaid mõnitas mind.
"Oh, mul oli väga tihe nädal, aga näed siin ma nüüd olen, seega peaks kõik korras olema."
"Ei ole midagi, kuigi ma ootasin sind."
Naeratasin vastuseks, kuigi oleksin tahtnud teda põlastavalt vaadata, olin kindel, et ta oli mulle jälle mingi ülesande välja mõelnud. Victoria oli täielik simulant, kuna ta oli juba kuuekümne aastane, mis minu arust võimaldas täiesti vabalt ka ise tegutseda. Aga ta pidi kohe etteheitma, et nooremad peaksid teda aitama.
"Kallis laps ma nüüd mõtlesin, et sa oleksid mulle suureks abiks, kui sa siin mul natukene sättida aitaks. Minu jalad ei taha enam üldse kanda, aga tuleb hakkama saada," teadsin, et ta lihtsat virises, nagu igapäev.
"Oh, ma lausa ootan su aitamist. Sa ei saa ju ise hakama." Kõik miks ma seda näitemängu mängisin, oli võimalus, et ma saan teinekordki laenutada endale raamatuid. See oli nii ebaaus, aga Rosewoodis, ei eksisteerinud ühtegi raamatukogu, peale selle nõia oma.
~ˇˇ~
Päev oli juba õhtusse veerenud ja seega pidin ma lahkuma, sidusin oma salli tugevasti veel kaela ja jätsin naisega hüvasti. Surusin oma aaret rohkem rinna vastu, olles kindel, et sellega midagi ei juhtuks. Olin saanud endale siit üsnagi uue teose "Jahitud" ja ma lausa põlesin uudishimust seda lugema hakata, aga selleks pidin ma kõleda ja pimeda tänava ületama. Tänu naisele, olin pidanud peaaegu ööseni tegutsema. Aga olin kindel, et raamat oli vääriline hind tööle mis kõik tegin.
Teadsin, et suurlinnas ei olnud just kõige targem käia öösel mööda tänavaid, aga ma kohe ei saanud varem tulema, seega pidin ma nüüd ikkagist kuidagi koju jõudma.
Pidin tõdema, et see kõik oli kohutavalt kõhe ja ma oleksin tahtnud juba kodus olla, aga kahjuks oli veel pikk tee. Ohkasin raskelt ja kiirendasin enda sammu, tōsiasi, et iga kõle hääl, praksatus ja isegi koerade ulgumine oli jube. Neelatasin, kui tuul mu juukseid sasis ja tülikad salgud mu näo ees tantslesid, kuna tuuleiil oli täpselt minu vastu pööranud, siis pidin ma poole teekonnast oma salkudega vōitlema.
