„Kartus võib kallima abil sootuks naudinguks muutuda!"
„Oled sa kindel selles?"Nethan kortsutas veidike kulmu ja lukustas oma maja ukse.
„Jah, vägagi!"nõustusin ja jälgisin meest.
„Aga, kui sa näiteks tagasi tahad minna, siis ütled, kohe eks?!"
„Jah."noogutasin.
„Aga, kui sa ei suuda seda vaadata? Miks sa üldse tahad näha, kuidas ma looma tapan ja siis temast toitun?"ta küsis.
„Sest, siis ma suudan sellega leppida ja tean, mis sa teed."
„See ei ole ju mingi show, Andri"
„Jah, ma tean, et ei ole, aga ma tõesti tahan seda, pealegi, sa võid ju mind ka õpetada, kuidas jagu saada rebasest või karust."
„Sina? Tahad neist jagu saada. Miks?"
„Äkki nad ründavad mind teine kord, mul võib seda vaja minna ja, kui see ei ole karu, siis on äkki inimene."
„Sa tahad, et ma teeks sinust tänavapoksija?"ta naeris.
„Ei, lihtsalt sa võid ju näidata mulle mõningaid nippe, kuidas ennast kaitsa. Kui ma liigun koos sinuga, siis võivad vabalt vampiirid meile kallale karata ja on parem, kui ma oskan end ka kaitsta."
„Oh, aga sel juhul, pead sa ka ühe minu punktiga nõustuma."
„Jah...?"
„Ma proovin sinu hirmust üle saada."
„Ei Nethan,ma ei kavatse kuhugi ronida, ma ei saa. Nethan."Juba sellest mõeldes, olid mul külmavärinad.
„Muidugi Andria, me teeme seda."Ta naeris ja pages eest.
„Nethan..."karjusin vinguvalt ta nime. Ta kihutas mult eest ära, ma isegi ei näinud teda enam.
„See ei ole aus, ma tean, et sa kuuled mind, eks!"naersin.
„Jah,"ta seisis mu ees. Sain peaaegu pidama, oleksin talle otsa kõndinud.
Mu süda puperdas, „Sa ehmatasin mind korralikult." Jälle.
„Tule mulle selga, siis saaks me kiiremine, „Ta muigas.
„Oh, olgu."Olin selle mõttega päri, mulle isegi meeldis see, et ei pidanud ise mööda rägastike sõkkuma raskete matkasaabastega.
Mees kummardas end natukene ja ma ronisin ta selga, võtsin tast kinni. Sulgesin silmad, ei julgenud vaadata, aga poole teepealt avasin ma need. Olin hämmingus, tohutu kiirusega möödusid minust linn ja puud, tuuleiil sasis mu juukseid ja ma ei osanud mõelda sellele, kuidas seda kiiruse tunnet ise kogeda oleks, ilmselt oli see üks plussidest vampiiriks olemises. Üks päris pirakas pluss oli see, seda ma tõdesin. Isegi minule inimesele, oli see lõbus ja huvitav kogemus.
Mees peatus keset lagendiku, kus vaid paar kuuske ja kaske ümber olid. Ronisin ta seljast maha, kohendasin oma pluusi, „Nii, kas sa ennem jahid endale kellegi, või õpetad mind?"naeratasin.
Ta ei vastanud, vaid oli süvenenud, kas ta kuulis midagi, mida mina ei kuulnud?
„Nethan..."vaatasin ta poole.
„Tshh..."ta pani näpu suule ning vaatas taha.
Hammustasin huulde, ma ei teadnud mida teha, lihtsalt seista?
Ta muigas, „Ma arvan, et ma leitsin juba endale kellegi."
„Oh, kus?"vaatasin ringi.
„Viiesaja meetri kaugusel."Mees ütles ja astus sammud käega viibatud suunda.
