„Ma tahan, et see oleks ka sinu suhtes aus!"
„See ei oleks aus sinu suhtes."Ta vaatas mu poole.
„Ma tean."lasin oma käed lahti tema haardest, istusin puupakule.
„Andria..."
„Mhm...?"vaatasin üles, tema poole.
„Siin on ainult üks pisem kõrgustik, me saaks seal harjutada. Proovime lihtsalt iga kord minna meeter kõrgemale."
„Oh, ma ei tea. Sina oled mind nii palju aidanud, seega teen ma seda."
„See on ju sinu pärast."
„Ma tean, ja seega, ainult meeter eks."naeratasin.
„Meeter."ta sõnas ja ulatas mulle oma käe.
Tardusin, kui vaatepilti nägin„Nethan, sa teed nalja, ma ei roni kohe kindlasti isegi meetrit."
„Sa ei ronigi."
„Oh, super. Me võime siis sinu poole minna."
Ta haaras mu pihast kinni ja järgmisel hetkel olin ma juba kõrgemal, karjatasin, pigistasin silmad kinni. Enam ei kavatsenud ma neid lahti teha, „Ma ei saa hingata."
„Me oleme ju maapinnal."
„Ah?"avasin silmad. Tõesti ta ei valetanud, aga me ju tõusime kõrgemale. „Sa narrid mind."
„Ei, ma vaatan su reaktsioone."
„Oh, see ei olnudki tegelikult nii hull."Pidin tõdema.
„Väga hea, sa oled väga tubli."ta embas mind, surusin oma näo vastu ta rinda.
„Oled nõus meetri kõrguse minema?"ta küsis.
„Vist."Ei.
„Hoia minust tugevasti kinni, ma luban, et midagi ei juhtu ja pealegi mäletad seda, kui ma lasin sul enda kätele kukkuda. Usalda mind samuti."
„Olgu."Pigistasin ta käsivärt.
„Oh jumal."piiksatasin, teadsin, et olime kõrgel, ei tahtnud oma silmi lahti teha.
„Tee oma silmad lahti, see ei ole jube."
Noogutasin, „Sinu joaks mitte Nethan, mul hakkab halb."
„Kuule, ausalt vaata."
„Ma ei saa, ma ei julge."
„Sa saad, sa oled vapper, sa saad kõigega hakkama."
„Ei saa, ma üldse ei saa Nethan."
„Saad, ma luban ."
„Lubadus on lollidele."piiksatasin, pigistasin mehe käsivart rohkem. Kardsin tõsiselt ja teadasin, et kui oleksin kohanenud ümbrusega kas või, ei oleks ma hirmust üle saanud. Sellel ei olnud mitte mingit mõtet.
„Palun, ava oma silmad. Sa ei saagi nii hirmust üle, kui sa selle vastu võitled."
„Ma ei võitle!"karjatasin. Eks?
„Võitled, sa ei tahagi tõdeda, et sina oled tugevam, kui sinu hirm. Antud juhul katastroofiline hirm kõrguse ees. Kui sa korrutad endale, et sa ei saa ja annad alla, siis sa ei jõua kuhugi Caliandria."
„Miks sa mind täispikka nimega kutsud?"tegin vaikselt silmad lahti.
„Oh jumal, ma ei vaata alla. See ei ole kaks meetrit."Pigistasin ta kätt väga tugevasti. Imestasin, et ta juba ei piiksata.
„See on kakskümmend meetrit, „ta piiksatas ja proovis oma kätt lahti saada.
„Ah."karjatasin, kukkusin pikali.
