„Linnud on vabadus"
Pärast mõnusat istumist kohvikus tundsin ma end kui printsessina. Nethan oli mind kohelnud väga hästi ja jutustanud mulle veidike endast, kuigi mulle tundus, et ta oli võtnud vaoshoitud ja kaitstud positsiooni. Ta oli loonud enda ette suure paksu müüri, just kui oleks olnud seal taga midagi varjatut. Ta tundus mulle nii müstiline, aga samas armas. Keerutasin end pikalt voodis, see kõik oli lihtsalt...uskumatu.
Täna hommikul, kui ma silmad avasin, tundsin ma end teistmoodi. Nagu ma oleks ma unustanud kõik need mured ja kurbuse, mis mind kinni on hoidnud. Täna oleks tahtnud ma lausa tantsida ja laulda, see oli lollus, aga mulle meeldis mõelda ja unistada Nethanist. Leidsin, et olin isegi kaotanud vajaduse midagi endale hamba vahele leida, tundsin end eales elavamana.
„Väga hea Cal, kus mu viiekas on?" Matt sirutas kooli astudes kohe oma käe. Naeratasin reipalt ja sobrasin kotis, et talle see maksta.
„Muidugi, palun!" ulatasin mehe kätt viieka ja naeratasin.
„Cal, kas sa oled korras? Sa andsidki mulle?"
„Ma olen täiesti korras!" naeratasin ja keerasin end ümber. „Me vedasime ometi ju kihla ja mina kaotasin,...noh mis teha"
„Mis asja?"
„Naerata Matt" sõnasin naerusuiselt ja kadusin klassi poole. Kohe kohale jõudes astusin ma lausa rõõmuga ajaloo klassi, kus ma tavaliselt põrunud olin. Siirdusin trepist üles ja leitsin koha kõige ülemises kohas, akna kõrval.
„Hei Jane" naeratasin neiule, ta tõmbas kõrvast oma kõrvaklapi ja vaatas mind altkulmu.
„Ah, sina Cal, hei jah" ta naeratas, ilmselt, ei olnud ta tähele pannudki, et ma siia ilmunud olin.
„Mis sa teed?" küsisin talt ja vaatasin ta süles asetesevat märkmiku.
„Kas sul on see kirjand tehtud, mis saab meist saja aasta pärast?" ta kortsutas kulmu, tekitades ta otsaesisele õrni laineid.
„Muidugi on!" ütlesin rahulolevalt ja panin oma õpiku põlvedele.
„Tõesti, sa kirjutasid kahesaja sõnalise kirjandi, mingist ajuvabast teemast?" ta kissitas imestusest silmi.
„Jah," kinnitasin.
„Oled sa korras? Sa tegid midagi härra Lockwoodi heaks, sa ei salli teda silmaotsasgi."
„Tead, ma arvan, et see, et me üksteist nii väga vihkame, ei tule meile mõlemale kasuks. Mul on tähtis, võtta kõik tunnist."
„Cal, vaata mulle ometi otsa," ta raputas mu põske, „Oled sa mingi uimastit tarbinud," ta pilk oli uuriv.
Itsitasin, „Ei ole!"
~ˇˇ~
Pärast koolipäeva kiirustasin ma oma koju, nagu tavaliselt otsustasin ma kohe vaadata üle ülesanded, mis oli vaja teha. Olin ōnnelik, et olin ka viimaks saanud oma teise vōtme Janelt tagasi, nüüd ei olnud mul mingit probleemi, et ma koju ei saaks. Kookisin kiiruga jalast oma saapad ning riputasin nagisse mantli, hakkasin köögi poole jalutama, kui kuulsin selja tagant uksele koputust.
Olin imestunud, kes küll vōis seal olla? Kōheldes, avasin ukse ja minu imestuseks vaatas mulle vastu Nethan.
"Sa ei oodanud vist mind." ta sōnas pärast pisikest vaikushetke.
Naeratasin kergelt. "See on ootamatu!"
"Oh...ma ei teadnud!"
"Ei, noh...sa tulid oma jakile järgi?"
