„Kahe tule vahel"
Kartus, et see kõik ei olnud sugugi niimoodi, nagu olin lootnud painas mind iga öö kui läksin voodisse, et uinuda ja iga hommik, kui kavatsesin alustada ilusat päeva. Olin kindel, et Nethan oleks saanud anda mulle kõik vastused mida oleksin soovinud, aga ma vajasin tõde ja teiste arvamust. Nethan oli mul palunud varjata oma sõprade eest, seda, kes ta tegelikult oli. Aga igapäevaga, kardsin, ma et see lipsab välja ja ma kaotan mõlemad osapooled. Mind oli surutud kahe tule vahele. Ma ei teadnud, kumba poolt valida, samas kardsin seda, et ma ei saaks mingit mõistmist sõprade poolt, nad oleksid mind välja naernud. Keegi ei oleks uskunud seda, kui ma oleksin pajatanud sellest, et Nethan on vampiir, see oleks olnud naljanumber. Samas tahtsin ma rääkida kõigist detailidest oma sõpradele, ma vajasin, kellegi nõuannet, kuidas nüüd edasi toimida. Aga paraku, seda ma ei saanud.
Ma ei olnud kuulnud paar päeva oma sõpradest, ega ka Nethanist. Pidin nentima, et koolis oli läinud mu õppimine vaid allamäge, olin kartusel, et ei lõpeta sugusi tsimestrit endale seatud eesmärkide ja tulemustega. Seega ainus asi mis praegusel hetkel vajas korda saamist, oli järele õppimine.
Ma vihkasin veeta tunde raamatukogus, kuna seal pidi alati olema hiirvaikselt, minu arust oli vaikus piinlik, aga see oli ainus koht kus sain ma keskenduda täielikult õppimisele. Pealegi oli alati lähedal mõni klassikaaslane, kes aitas või siis oli selleks truu õppik.
Pidin tõdema, et see koht morjendas mind alatasa, ma olin igavusse suremas ja ei suvatsenudgi tegeleda rohkem matemaatika valemi tuupimisega.
„Matt..."hüüdsin mehe nime ja viipasin käega, ta istus teises toaotsas. Lootsin, et tal oleks pakkuda vähemalt mingit ideed kuidas veeta oma igavat päeva.
„Matty..."karjusin veelkord. Kutt, aga ei teinud teist nägugi, süvenes edasi nina õpikus.
„Matt?"kõrgendasin oma hääletooni. Olin arvamusel, A)kas ta ei tahtnud mind kuulata ja oli mingi asja pärast märkimisväärselt solvunud või B)Ta lihtsalt oli nii sügavas õpiku uurimises. Vehkisin oma käega ta näoees, nüüd sain ma ta tähelepanu, ta tõstis viimaks oma näo raamatult.
„Jah?"ta kergitas kulmu, arvasin, et ta oli nüüd pahane, et ma ta lugemist katkestasin.
„Putukad..."viskasin pilgu raamatusse, miks oli tal vaja mingite putukatega jännata.
„Kas see on probleem, et ma loen putukate kohta?"ta sisises. Olin kindlamast kindel, et Matt oli mu peale pahane, aga miks?
„Ei...aga.?"
„Väga hea, siis ma loeks edasi."ta suunas pilgu raamatu poole.
Virutasin vihast nina alt ta putukate raamatu kinni, „Matt, mul on vaja sinuga rääkida."
„Cal...oli see vajalik."ta näitas oma raamatu poole.
„Jah, ja kuidas veel. Miks sa mind eirad?"
„Ma ei eira sind?"
„Heaküll, miks sa siis minuga kõrgel toonil räägid?"
„Ma ei räägi sinuga kõrgel toonil."
„Matt, mida ma sulle teinud olen? Sa ei suhtle minuga?"
„Miks sa Nethaniga edasi suhtled?"ta karjatas. Tõusin laualt püsti, olin segaduses.
„Matt..."ma ei osanud midagi öelda.
„Ta on vampiir, Caliandria..."Matt krigistas hammaste vahelt lause.
Olin täielikus šokis, „Kuidas....sa...Matt..."oleksin karjuma hakanud.
„Ta tahtis mind tappa kurat võtaks, ma ei teadnud, et sa temaga suhtled. Ma nägin teid Cal, ta tassis su elutud keha käes. Kurat võtaks, ma arvasin, et sa oled surnud...Cal, sa oled ta mängu nukk või?"
