Neljas peatükk

303 37 0
                                    

                                                                                              „Kaheldes jõuame tõele"- Marcus Tullius

Nethan tagus närviliselt näppe vastu maapinda, „Tead, need kaks tatoveeringit mis mu kaelal on, need on päris vanad."

„Vanad, kas sa tegid need siis väga ammu?"küsisin.

„Jah, need on väga ammu, aga ma ei teinud neid ise, see tatoveering on kui märk sellest, kes ma olen."

„Nethan...?"

„Caliandria, ma tahan, et sa mind ei kardaks...aga ma..."

„Sa?"olin närvis.

„Ma olen vampiir."

„Vampiir"ma karjatasin ja taganesin, ise komistades puu otsa, „Nethan, see ei saa võimalik olla...see ju ei ole..."

„Ma ei valetaks ega naljataks sellise asjaga Caliandria, ma olen loodud kui õnnetusjuhtum, kes pole isegi väärt surma või südame lööke."

„Nethan, see on lihtsalt halb nali...sa mõnitad mind?"

„Kurat võtaks Caliandria, ma vihan end elueest, et üldse riskin sellega, et sind enda lähedal tahan hoida."ta sirutas käed ja tõusis püsti.

„Nethan..."ma hakkasin hüsteeriliselt nutma.

„Caliandria, palun, ära tõuka mind eemale, ma anun sind..."

„Kas ma peaks aksepteerima seda, et sa ütled mulle, et sa oled surematu ja sa suudad kõike üleloomuliku. Et sa toitud süütustest inimestest?"ma karjusin ja vehkisin šokeeritult kätega.

„Ma ei oota, et sa mind mõistaks!"

„Ma ei peaksgi..."

„Cal, palun, ära räägi minuga nii. Ära tõuka mind eemale, sa teed sellega endale ka haiget."

„Ah? Kas sa oled mind kuidagi ära kasutanud, mind isegi kontollinud? Mis sa üldse teha suudad?"karjusin.

„Ei, ma vannun, et ei ole seda mitte kunagi teinud, ma ei teeks seda mitte kunagi. Ma ei kasuta sind ära, Cal, ma hoolin sinust ja seda ei juhtu meiega."

„Sa ei tohi mind nii kutsuda, sa ei tohi üldse minu elus olla. Kui sa minust hoolid, nagu sa väidad, siis olen ma sind kuulanud ja on aeg lahkuda."

„Palun, Cal, ära tee niimoodi, sa teed meile haiget, lõpeta see...kuula ometi mind."

„Sa ei kutsu mind niimoodi Nethan, meid ei ole."

„Aga ma meeldin ometi sulle?"

Läksin vihast põlema ja tõukasin teda hüsteeriliselt kätega vastu rinda, „Mis kuradi õigusega sa seda arvama pead? Kuidas sa tead mis ma tunnen?"

„Sest ma tajun seda, su pulsi ja südamelöökide kiirenemist, kui ma sind puudutan. Sama tunnen ka mina...sa meeldid mulle Cal..."

"Ära valeta mulle praegu."

"Ma ei valeta sulle, ma ei teeks seda."

"Järjekordne vale, mis sa selle mehega täna tegid? Sinu hingel on kindlasti sadu hingi, sa oled sama hästi, kui mōrvar, Nethan."

"Sa teed mulle haiget..."

"Sina teed mulle haiget."oleksin jälle karjuma hakanud.

"Ole tasa siis, lahku oma vihalainest, tahad ma ütlen sulle, et sul ei ole enam valus?"

"Käi persse, see mis sa teha suudad, seda ära kasuta minu peal."

"Ma ei tee sulle midagi, palun usalda mind."

VarjatuWhere stories live. Discover now