„Kõige suurem oht olen sulle mina ise."
Teadsin, et Nethan oli lubanud jääda minu kõrvale kuni hommikuni, aga siiski ärgates oli mul kartus, et see kõik oli olnud lihtsalt liiga ilus uni. Kui see oleks nii olnud siis nagu paljudes hetkedes, oleksin ma tahtnud jääda siia unemaailma. Siiski kui ma silmad avasin, oleks ma just kui olnud hetkega tagasi reaalsuses, ma olin üksi ja ühtegi märki Nethanist ei paistnud, seega oli olnud see kõik vaid lihtsalt liiga ilus, et tõsi olla.
Kui ma alla kööki läksin kavatsusega teha endale kohv ja hommikusöök, siis oli mul lootus, et ta on lihtsalt siin, ta võis ju varem ärgata kas pole? Aga see lootuski kustus, kui ma end täiesti üksi majast taaskord leidsin.
Minus kerkis kartus ja küsimus, kuna nüüd võisin ma teda veelkord näha, mul puudus tema täpne aadress ja isegi telefoni number, seega oli mulle võimatu see, et ma oleksin saanud ise temaga ühendust võtta. Olin kindel, et kui ta suvatseb mind ise üles otsida küsin esimese asjana mehe telefoni numbri ja aadressi, et saaksin isegi temaga tihedamini läbi käia. Pidin tõdema, et ta pidev ootamine ja teadmatus oli kurnav.
Kuna täna oli laupäev pidin ma siiski end tööle sättima, naiste pesupoes müüja amet oli ainuke tulu millega sain ma oma arved tasutud, söögi ja riided muretsetud. Olin arvamusel, et see tööots oli vaid ainuke, aga kooli kõrvalt ei vajanud ma praegu muud. Minu kooli maksis kinni mu onu, kes oli mu vanematele tõotanud, et teeb seda. Aga eks mul tekkis ikkagi hetki, kus oleksin saanud nõu oma vanematelt või abi, aga see võimalus oli nüüd olematu. Olin arvamusel, et minu moodus leinast üle saamiseks oli lihtsalt edasi liikumine, isegi mingil määral julgus ja teatud ükskõiksus. Ma kardsin ikkagi, et ei saa oma eluga ilma nendeta hakkama, aga kui ma oleksin jäänud muretsema, see oleks olnud lihtsalt mõtetu.
Rüüpasin kiiresti kohvi tassi tühjaks ja sõin paar võileiba ning juba aeg oligi sinna maani jõudnud, kui ma pidin end üheksast -seitsmeni lahke klenditeenindajana hoidma.
~ ˇˇ~
Minu tööpäev oli kõike kui muud katastroof, kuna hilinesin ummiku tõttu oma pooltundi sain ülemuselt paraja peapesu ja vihje, et kui midagi sellist veel peaks juhtuma, siis lendan ma sealt kus kurat. Minu arust oli see olukord täiesti õigustamata, 1)Ma sattusin ummikusse ja see on täiesti vabandatav põhjus, 2)Ma suutsin maha müüa oma kakskümend pesukomplekti, mis on ikka kuradi hea tulemus päevas ja 3)Mina pean alati taluma ülemuse abieluprobleeme, kuigi minul puudus selles täielik süü. Seega oli minul täiesti mõjuv põhjus olla tige, aga eks ikka nii oli, et igal inimesel, ei vea ülemusega.
Et tuju parandada otsustasin helistada Janele ja kutsuda ta enda poole tüdrukute õhtule. Aga selgus asjaolu, et Jane ei saanudki tulla, kuna ta oli teinud plaanid kellegi Steveniga, kes oli talle kogemata baaris joogi peale kallanud. Olin alati arvamusel, kas Jane ka kunagi suudab leida seda õiget, aga talle vist meeldisid lihtsalt uued kogemused ja muidugi panna ennast proovile.
Järgmiseks variandiks arendasin ma mõtte kutsuda Matt, aga kuna ma olin siiski veidike solvunud ta peale, kukkus ka see idee alt. Niisiis kavatsesin ma valida kõige lihtsama variandi, vaadata läpakast filmi ja pugida sisse krõpse, mis mulle mingit huvi ei pakkunudki.
Aga just kui tellitult kõlas mu välisuksel koputus, olin kindel, et seal oli Nethan ja selles oligi mul õigus.
„Hei Nethan."Naeratasin mehele, „Sinust ma just puudust tundsinki."
„Oh kas tõesti?"ta toetas end uksenajale, „Mis teoksil?"
Lõin käega, „Midagi, kavatsesin just nautida oma igavat õhtupoolikut."
„Oh..."ta sõnas, „Mul on parem idee."
„Jah?"ootasin ta ettepanekut.
„Noh, kuna meie eelmine mõte minna öökluppi kukkus alt, kas siis sa oleksid täna nõus veelkord proovima?"
