"Süütunne on ekslik"
„Ma ei nõustuks sellega kindlasti!"Nethan oli mu ettepaneku vastu.
„Aga, Nethan, sa pead normaalselt toituma, saad aru."ma olin mures.
„Ma teengi seda."ta kehitas õlgu.
„Jah, tõesti? Nii, oletame nüüd, kui mulle tungiks kallale tugev mees, pätt või vampiir, kas sa saaksid mulle appi tulla ja neid võita?"tõin ette oletuse.
„Mehest saaks kindlasti jagu, aga oleneb teisest isikust, on ta noor, tugev, nõrk, kogenud."Nethan ei saanud mu mõttest päris aru.
„Olgu, võib-olla inimesest saaksid, aga kas ka vampiirist?, kes on küll sinu vanune või isegi noorem, aga tugev. Mis siis saaks kui ta on palju vanem ja kogenum, kui sina?"
„Siis oleks asi perses."ta muigas, „Aga ma võidaks siiski!"
„Oled kindel?"
„Jah."
„Olgu."Ma ei olnud sellega kohe üldse nõus.
Kuna Nethan, ei tahtnud mind üldse tõsiselt võtta ja edasi jätkata sita toidu peal, siis teadsin, mida ma pean tegema.
Oli laupäev ja olin kokkuleppinud kohtumise Marcusega, olin salaja Nethani telefonist ta numbri võtnud ja mehele helistanud. Ta oli nõus minuga kohtuma ja see oli hea, sest olin üsna kindel, et ta ei saanud mu ideele vastu panna. Kuigi ma ei tundnud teda peaaegu, et üldse, siis teadsin ma seda, et ta oli üsna hea sõber Nethanile, kui mitte parim sõber. Seega võisin ma ka oletada, et ta võis olla sama vana, kui Nethan, aga kindlasti poole tugevam.
Olin olnud klišeelik ja palunud tal tulla Rosewoodi kohvikusse, siiski pidasin ma ka seda ainukeseks võimaluseks kus ma saaks temaga kohtuda. Mind oleks hirmutanud temaga kohtumine väljaspool suurt rahvahulka. Ma ei teadnud, milline ta tegelikult oli.
Tagusin närviliselt näppe vastu helepruuni puitlauda, mis oli äsja värvitud ja nüüd uue ilme võtnud, olin tellinud endale vaid ühe kohvi, kinnitamaks selle, et ma saaks vabalt ka kohviga igakell välja astuda, kui see peaks vajalik olema. Mees oli asjatult hiljaks jäänud, mul tekkis kartus, et ta lihtsalt lollitas mind.
Aga, umbes viie minuti pärast, kui olin juba otsustanud lahkuda, astust ta uksest sisse. Mehe tumed silmad ja juuksed lõid veidike särama heleda valguse käes. Liiga palju juukselakki, mõtlesin ma irooniliselt.
Ta vaatas kohvikus ringi ja kui pilk minu juures peatus, saatis ta kerge muige ja jalutas minu poole. Olin tegelikult üsna närvis, aga proovisin seda mitte välja näidata.
„Cali...?"
„Caliandria, jah!"sõnasin kerge naeratusega ja vaatasin, kuidas ta istet võttis.
„Kas sa tellisid juba?"ta küsis.
„Jah, kohvi."Kergitasin käes plasttopsikut.
„Oh, ma tellin siis sama."ta naeratas ja tõstis oma käe kõrgele, ta pluusi äär vajus alla ning mulle avanes juba sealt maalt vaade, tervele käsivarrele, mis oli tätoveeringuid täis. Kui ta end keerutas märkasin ka sama sümbolilit ta kaelal, mis Nethanil oli.
„Mis sa vaatad?"ta kortsutas kulmu.
Õhhetasin, olin jäänud teda jõllitama, „Su tätoveeringuid?"
„Oh, lahe."ta naeratas. Pidin tõdema, et ta oli ilus mees, kuid siiski mitte nii ilus, kui Nethan.
„Kas ma saan kindel olla, et sa mind ei kontrolli, ega ära ei kasuta?"olin ebakindel.
