„Heade inimeste puhul tuleb usaldada nende sõna ja mõistust, mitte vannet."-Sokrates.
Jah, Nethan oli oma sõna pidanud ja helistas mulle vara hommikul, proovisin oma uniseid silmi lahti hoida, aga see oli üpris raske, arvestades sellega kui hilja ma olin eile magama jäänud.
„Tere hommikust, Andria," ta hääl oli lõbus.
„Hommik," teadsin, et minu häält ei andnudki võrrelda tema omaga, see kähin ja ragin hääles oli iga alustuspunkt hommikus.
„Oh...kas sa magasid?"
„Kui täpsustada siis olen ma ikka veel pooleldi unemaailmas," naeratasin.
„Oh...sorry. Aga tead, ma märkasin sellist imeliku asja, et kui ma otsisin oma kontaktidest Andriat, siis seda ma seal ei leidnud."
Naersin, kas ta pöörasgi sellele faktile tähelepanu, see oli mind rõõmsaks muutnud. „Ma arvasin, et mu täispikk nimi sobib ka."
„Aa...mulle meeldib ikkagi jääda rohkem enda valiku juurde."
„Jäägu siis sinu valik"
„Jah, aga ega ma niisama ei helistanud. Ma isegi ei oska seda nüüd kuidagi teha, aga oota..."
„Mida ma ootan."
„Ma kirjutasin selle paberile, kannata ometi."
„Okei..."muigasin.
„Nii, ära pahana kui see ei kuku nii välja nagu peaks, eks."
„Jah..."
Ta köhatas, „Nii, mu kaunis neidis kelle nimeks on siiski Andria. Ma tahan teile teatada ühte uudist või õigemini on see küsimus. Kas sina kaunis preili, Andria, tuleksid minu vanamoelise ja ennast salgava, kuid ka ennast armastava mehega õhtust sööma, täna kell kaheksa," teadsin, et ta naeratas. Ta hääl oli olnud nii ametlik ja korrektne.
Kuigi oleks saanud seda kõike palju lihtsamini, meeldis mulle see variant ka, keegi ei olnud mulle nii öelnud." Jah, tulen," sõnasin naeratades.
„Oh...jah, väga hea, ma võtaks su peale siis kell kolmveerand kaheksa, sobiks?"
„Okei..."naeratasin.
„Ma ei teadnudki, et see telefoni värk siis parem on kui näost näkku küsimus."
Itsitasin. „Loomulikult on näost-näkku parem küsida, aga nii küll mitte, Nethan, et sa mulle mingit etteteatavat infot ei anna, mul ei jää siis võimalust end isegi ilusaks teha."
„Sa oledki ilus."
„Sa pole veel näinud ju kui ma end ikka ilusaks teen."
„Ma paneks selle punktide juurde, mida ma isegi nende kõigi aastate vältel naistest mõistnud ei ole."
„Te ei peagi seda mõistma. Aga ma pean nüüd lõpetama."
„Okei...tsau."
„Tsau."vastasin ja panin kõne kinni.
~ˇˇ~
Mees oli nagu lubatult kolmveerand kaheksa mu ukse taga, naeratasin kui ta mulle oma käsivarre ulatas ja mind taas bemmi juhatas, mis tema puhul ikka üllatav oli.
Ta istus ise ka autosse ja nüüd teadsin, ma et kavatses küsida ta säärase automargi valiku üle,.„Nethan..."
„Jah?"ta naeratas.
„Kas sa tõesti sõidab bemmiga?"muigasin kergelt.
„Oh, kas see ei sobi, peaks ma uue ostma? Sul on ebamugav?"
