„Saatus pole ahelad, vaid tiivad"
Kui me Mattiga läbi Rosewoodi silla jalutasime, kuulsime mingit praksatust. Matt hüppas hirmust mu käsivarrekülge ja nüüd tundus mulle, et mina olin hoopis kaitsev mees pool ja tema õrn naisterahvas, Aga nii vist oligi! Tegelikult oli mu naha vahel ka pisike hirmukübe, aga ma olin kindel, et selle hääle oli põhjustanud vaid mingi loodusnähtus. Kindlasti kukkus midagi kusagil alla või tuul kõigutas midagi, ma ei tahtnudki midagi muud mõelda. Praegu oli lihtsam eirata oma fantaasiat.
„Kuramus Cal, ma olen alati öelnud, et Rosewoodi sild on kahtlane asi, alatasa juhtub siin ümbruses midagi!" Matt mu käe otsas piiksatas sõnadevoo välja ning pigistas mind niimoodi, et mul oli hirm, et mu veri jääb kinni.
„Matt, sina ise tahtsid, et me siit kaudu tuleks, oleksime saanud ka läbi linna minna!" sõnasin kõrgemal hääletoonil. Kuid tegelikult ei oleks olnud mul mõtet temaga pahandada, ta oli niigi hirmunud.
„Noh jah, aga ma arvasin, et siin on turvalisem ja siit saab ka poole kiiremini. Jumal alasta, miks sa sellises haiges kohas pead elama, ei võinud siis kesklinna kolida, võtsid mingi metsa äärse kõleda kohe," Matt oli oma otsekohesuse ja irooniaga alati hoidnud enda mainet minu silmis heal kohal, vahel võis see teistele tüütu tunduda, aga sellist tänitajad just mina vajasin oma ellu
„Mina ei kavatsegi end tiheda linnamüra ja liikluse vahele pressida. Matt, pealegi ei ole äärelinnas halb elada," naeratasin ja tundsin kuidas ta haare lõdvenes kui me olime peaaegu kohal.
„Kui sa nii mulle siin räägid, siis viin ma su kohe küsimata täpselt Rosewoodi parima kaubamaja kõrvale elama. Caliandria, ma vahel mõtlen, et mis sul seal üleval on, sa oled nagu talupoeg mul."
„Talupoeg?" karjatasin, ma ei olnud ometi mingi maamats, või tõesti ei sobinud ma linna eluga?
„Jah, varem kui sa veel oma perega koos olid, siis sai sinust ikka asja, aga nüüd on täitsa jube."
Langetasin oma pea, kui kuulsin sõna „pere", mu vanemad olid eelmine aasta hukkunud, aga tänu sõpradele ja psühhiaatrile, sain ma leinaga hakkama, mitte ei langenud masendusse. Pidin tõdema, et vahest ma oleksin tahtnud nutta ja istuda tunde nende kõrval, aga ma teadsin, et erilist tolku sellest ei oleks olnud. Ei, ärge pidage mind nüüd südametuks, ma lihtsalt ei tahtnud sattuda täielikku masendusse, ma pidin ainult oma eluga edasi minema. „Nii, ma jääks ma arvan tunde Matt sinuga vaidlema, kas ma olen linnapreili või talupoeg, seega ei pea ma seda vajalikuks! Pigem anna oma taskust mu võtmed!"
„Ei ole Cal, jälle unustasid sa oma võtme kusagile, oh sind, ma olen kui võtmevabrik sul. Ole sa tänatud, et mul neid kaks on ja ma alati pärast need tagasi küsin!"
„Ei, ma ei jätnud neid kusagile, Jane kätte andsin. Ta lubas pärast läbi tulla ja sellepärast ei olegi mul neid! Jaa Matt, sa oled täna nagu moraalikahur."
Matt surus oma naeratuse krimpsu ja keeras mu tumepruuni ukse lahti, naertasin tänutäheks, et ta mind oma majja lasi.
„Issand jumal küll, Cal, ma saan kohe südamerabanduse, mis see on?"oleksin võinud ta pilgust lugeda kokku miljoneid küsimärke. Ta pilk mu mustadel nõudel oli tappev, kartsin, et ta purustab lausa need nõud oma vihase pilguga. Selge see, ma olin taaskord sattunud pahadelaste nimekirja, jah, seda ma olin!
„Need on nõud," sõnasin naeratades, aga see kadus sekundi pealt kui Matt oma etteheitva pilgu minuni suunas.
„Ma tean, et need nõud, aga kallis naisterahvas, miks sa need pesemata oled jätnud!?" Jah, ma arvan, et põhjus miks ma nii palju Matti armastasin, oli ta täielik emase instinkt. Tema sugu ei lugenud, ta oli täielik naine.
