„Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu."-Artur Alliksaar
Näha teda siin seismas oli nagu torge südamesse, ei tegelikult oli torge südames siis kui ta lasi mul lahkuda-praegu oli see nagu noa sügavale surumine, mis ruhus ja tegi piinarikast valu. Olgugi, et ma ei suutnud varjata seda segadust mis mind valdas, siis arvasin, et oli silmakirjalik mind süüdimõistvalt vaadata. Siiski pidasin ma vajalikuks seda olukorda selgitada, see ei olnud ju sugugi niimoodi, nagu välja paistis.
„Kes tema on?"Brad küsis.
Ohkasin, ma ei osanud midagi öelda, „Lihtsalt üks inimene, kes pole mitte keegi ja ei vääri midagi."Märkasin Nethani hääles ja pilgus ükskõiksust.
„Mis asja?"Brad näis segaduses. Ma isegi ei teadnud kumba poole vaadata. Viimaks tõusis ka Brad diivanilt püsti, aga ma võisin ka seda sama hästi võtta kui, Nethani vastu suunatud rünnakut.
„Brad...tegelikult on parem kui sa praegu läheksid."Lootsin, et ta ei hakka vastu vaidlema ja teebgi seda. Praegu ei olnud just sobiv aeg.
„Oh...aga sa ei vastanud mulle, kas sa tuleksid minuga ballile?"ta kohe ei võinud.
„Ballile?"Nethan kergitas kulmu.
Persse, kõik oli niigi halb juba, „Brad, tegelikult ma lähen Nethaniga, ma juba lubasin, aga nüüd oleks hea kui sa läheksid."Ma teadsin, et see oli minust süüdimatu niimoodi öelda, aga ma tahtsin sel hetkel temast vaid lahti saada. Kui koledalt see ka kõlas, siis seda oli vaja.
„Heaküll."ta oli iseenesest mõistetavalt solvunud ja pahane. Vaatasin veelkord vabandavalt mehe poole, kes oma tagi mu tugitoolilt võttis ja selle endale midagi ütlevalt selga tõmbas.
Kuulsin ukse sulgumist, „Miks sa siin oled?"
„Kui sa kavatsed mullegi niimoodi valetada ja mind ära saata, siis ma ei kavatse sellel juhtuda lasta."
Neelatasin, „Sa ei vastanud mu küsimusele."
„Miks ma peaks, kui sinagi seda ei kavatse teha. Ja isegi kui teed, siis valetad."
„Mida ma sulle valetanud olen, Nethan?"mu hääl kurjenes.
„Noh..."
„Ära loobi oma süüdistusi tühja, kui sul pole tõepõhja all."ohkasin raskelt ja istusin diivanile. Tundsin kuidas mu pea taaskord lõhkemis äärel oli ja mu keha muutus jäekuubikuks
„On sul palavik?"
„Mis see sinusse puutub?"
„Ma tulingi sellepärast, sest teadsin, et sa tunned end halvasti."
„Kuidas sa seda teadsid?"
„Noh..."
„Kas sa järjekordselt sobrad mu meeltes, mis õigusega, kurat."
„Ei Caliandra, loomulikult mitte."
„Ära valeta jälle mulle."
„Kuidas ma saan sulle midagi öelda, kui sa mind ei usalda."
„Nethan..."mu hääles oli ähvardus.
„Sa ju ei usalda mind Caliandra."
„Kuidas ma peaks kui sa mulle valetad?"
„Ma pole seda kunagi teinud, aga sina lihtsalt ei usu seda."
„Oh..."oleksin nutma puhkenud, „Anna andeks, ma ei tea mis mul viimasel ajal viga on. Ma tunnen, et tahaks vaid kellegile halvasti öelda. Ma olen nagu tiksuv pomm, mis igahetk lõhkeb...reostades ka enda ümbruse."
„Selles olen mina süüdi..."
„Kuidas sina?"
„Sa lihtsalt ei suuda uskuda, et ma olen vampiir ja sa elad seda kõike nüüd väga raskelt üle, sa ei taha tegelikult, et see nii oleks. Sa tahad, et ma oleks normaalne mees, aga ma ju ei ole seda."
„Nethan...."pingutasin, et mitte ta ees nutma hakata ja end ta sülle lasta.
„Sa ei pea seda tunnet varjama Cal, ma saan aru."
Pidin tõdema, et need sõnad vajasid välja ütlemist, ma tõsiselt kardsin seda kõike. Mind isegi ei ajanud enam sugugi närvi see, et ta mind hüüdnime pidi kutsus, see oli isegi armas, „Aitäh, tõsiselt."
„Jah...aga ma olen ikkagi kindel, et sul on palavik."ta näis murelik.
„Oh..."ma ei osanud midagi öelda, oli siis seda vaja?
Ta asetas oma käe mu otsmikule, teadsin, et olin hetkega kui kivikuju, ma hoitsin isegi hinge kinni, ma ei teadnud mida teha. Minu sees ja mõtetes oleks valitsenud määratlev rahulolu, aga ka hirm, selle ees, et Nethani käsi mu otsaesisel oli.
„Miks sa hinge kinni hoiad?"ta naeratas, Oleksin teda vaadanud niimoodi sellises vaateväljas tunde, pealegi oli ta naeatades nii kena.
„Ma ei tea."piiksusin ja proovisin hinge mitte kinni hoida.
Ta sõrmed mänglesid mu nahal, „Ahsoo..."
„Jah..."arvasin, et näen oma kokku surutud ja ehmunud näoga väga imelik, seega proovisin naeratada.
„Su nahk on tulikuum."ta sõnas pehmelt.
„Jah, siis on mul kindlasti palavik."
„Ega mu käsi liiga külm ei ole."
„Ei ole,"ma ei olnud isegi jõudnud millegile sellisele mõelda, ta puudutus panu mind tahtvalt õnnelikuna tundma. Tahetuna.
„Ma olen igatsenud nii kaua, et ma saaks kedagi katsuda, kes ei oleks külm kui vihm, vaid soe kui päike."
Naeratasin, see oli nii ilusasti öeldud, „Sinu nahk on külm."
„Jah, see on see, millest ma tõsiselt puudust tunne, ma sooviks ka, et mu kehatemperatuur ei oleks nagu surnul."
„Mul on kahju."sosistasin.
Ta käsi liikus õrna ja pehme liigutusega mu juuksesalgu juurde, mis just kui oodatult mu silme ette oli ilmunud, „Sa oled nii ilus."ta lükkas õrnalt salgu mu kõrvataha.
„Oh...sina ka."vaatasin ta tammerohelisi silmi, mis nüüd taas pehmeks ja soojaks olid muutunud. Enam ei näinud ma hirmu tema tumedates silmades, vaid see soe toon mis mind puuris, pani mind ka naeratama.
Ta käsi peatus mu põsel, ma hoidsin hinge kinni ja vaatasin ta kätt, „Oh, ma võin selle ära võtta, kui see sind häirib, Sa hoiad taas hinge kinni."ta langetas oma käe mu põselt.
Tahtsin, et ta käsi mu põsel oleks ja mind hoiaks, „Ei ära tee seda."sõnasin pehmelt ja võtsin ta käest, asetasin selle sinna kus ta oli selle võtnud. Tahtsin jääda siia hetke.
