Cold blooded( Eesti keeles)

1.osa

Ta seisab minu ees, kaunis naine valges kleidis. Näib nagu täiuslik olend, valgusega,mis teda saadab,  kuid tema silmad ütlevad midagi muud.  Need on katki. Võin näha tema hinge läbi nende ja seal sees on palju tumedust. Tema hing on hävitatud. Näib et ka kõik muu koos sellega.

Liigun talle lähemale. Osalt uudishimust, osalt sellepärast,  et ma ei saa taganeda. Miski tõmbab mind tema poole. Tean, et ta on ohtlik, tunnen seda terve oma kehaga, kuid ta pole ohtlik mulle.

"Selja taga"

Kordas ta sõnu mida kuulsin iga läheneva sammuga.

"Selja taga!"

"Seljataga, seljataga,seljataga"! Kriiskas ta edasi, korduvalt ja korduvalt. OLin sunnitud käed kõrvadele  panema, sest heli oli liiga terav.

Seisin temast paari sammu kaugusele. Naine muutus kohutavaks olendiks, keda ma olen näinud pimeduses. Tema hele kreemjas nahk sulas nagu või kuumuse käes. Tema keha muutis end. See olend võtab endalt keha, et otsida teine. Viimane asi mida nägin olid tema tumedad silmad, mis muutusid mustaks suitsuks. Kõik toimub alati kiiresti.

Deemon.

Keerasin end ümber. Seal ei olnud midagi. Mitte minu selja taga, vaid minu ümber.

Kõikjal.

Pimedus.

Veri, deemonid ja piinatud hinged. Karjed olid nii intensiivsed, et tundsin nende valu. Mida rohkem ma nägin, seda enam ma kuulsin. Kõik tõmbas mind endasse. Tundsin surma hõngu. Minu keha hakkas tasapisi põlema, valmis laskuma pimedasse kohta.

"Ära tee seda, nad avastavad sind"

"Ära mine, nad saavad teada"

"Tule välja, tule välja, ära lase neil end püüda"

"See on saatana koht"

"Nad tahavad sind võtta"

"Ta tahab sind endale"

"Ärka üles, Everly"Ütles pehme hääl mulle kõrva.

Ma ei suutnud ärgata, ainus mida ma teha sain oli sulgeda silmad ja minna  mõnda heasse kohta sügaval minu sees mida ma kutsun paradiisiks.

-------

Avasin kontori ukse, mis vaevu veel hingedel püsis ja lükkasin selle kõva matsuga kinni. Klaas värises, ähvardas eest kukkuda. See on olnud seal sajandeid nagu kõiki muu selle sitahunnikus ega murdu ilmselt ennem minu surma, mis ei taha kuidagi saabuda.

 Vanade ajalehtede lõhn puudutas minu nina. See on hea, meenutab vanu aegu. Aegu, mil need veel midagi tähendasid. Võtsin oma tee läbi hunnikute. Ajalehed kleepusid minu saabaste külge kinni, tänu mudale, mille tund tagasi üles korjasin. Panin tööle vana kohvimasina, võtab alati pool tundi, et midagi saada. Püüan olla kannatlik. Vana ei ole alati halb.

Võtsin istet vana puidust laua ääres ja viskasin saapad jalast. Toetasin jalad lauale ja vaatasin uut arvuti ekraani, seda läikivat asja mis on ainus uus asi selles kontoris. Ekraanil vilkus suur kollane ümbrik mis viitas kümnetele uutele kirjadele.

"Põrgusse see"

Viskusid jalad laua alla ja sättisin end korralikult istuma. Paberid minu laual tähendavad tegemata tööd. See kuradima Doniwan ei suuda uut sekretäri palgata. Ei ole minu asi kõike teha. Minu töö on seal väljas mitte siin laua taga istudes ja pabereid määrides.