Sündisin needusega, mis äratas ellu saatana.
Silmad mustad, tumedamad kui öö.
Saatana silmad ja deemonite veri.
Kui saatan sind kutsub, proovi mitte vastata.
Ainus mida ma ütlen "Sa ei mõista ja mina ei oska seletada".
See on vana jutt väikeste mu...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Tahaksin parema meelega haara oma relva ja endale kuuli pähe lasta. Hüpata alla kuristikust või lasta mõnel tänavavõitlejal endale nuga rindu lüüa. Ma ei oleks kunagi arvanud, et saan osaks nii rumalatest soovidest.
Hetkel viibin sellel jubedal seltskondlikul üritusel ärimagnaadi villas, kuhu Dierro mind kutsus. See mees on vana, ülekaalukas ja kohutavalt flirtiv. Mull ei meeldi ta mitte natukestki. Naised tiirlevad tema ümber, arvatavasti varanduse pärast. See ajab mul südame pahaks, nad on nagu haid.
"Oled ainus inimene, kes on suutnud mulle näidata, mis tähendus on fraasil , sa võtad mind sõnatuks. See külm ilu, enesekindlus, tuli sinu silmades, pehmus kusagil sügavale peidetud. Nii ohtlik, kõrvetav, kuid ahvatlev. Sa annad hoiatuse, hoia eemale, kuid ikkagi osutub see võimatuks isegi minusuguse mehe jaoks. Siin on vastus sinu küsimusele. Ma tahan sind, sest esimest korda oma elu jooksul tunnen, et olen elus."
Ta leidis mind saali kaugeimast otsast, seina najale toetumas. Ma ei ole eriti seltskondlik nagu näha. Kuid ikkagi kipuvad mõned näod mind aeg-ajalt tervitama. Eriti võõrustaja, kes on mulle silma peale pannud.
Ja siin on Dierro.
Võibolla ta ei mõista, kuidas tema sõnad mind mõjutavad, võibolla mõistab. Kui mida ta kindlalt ei tea on see, kui palju need sõnad väljendavad minu tundeid.
See juhtus siis kui me kohtusime. Teadsin, et midagi on valesti. Püüdsin seda nii kiivalt ja naiivselt eirata. Tema muutis selle minu jaoks raskeks. See pidi olema kiire ja lihtne. Ta oli lihtsalt kurjategija kelle ma pidin vahistama ja trellide taha pistma. Mitte ühtegi sõna, mitte ühtegi tunnet.
Mitte miski ei läinud nii.
Tean, et õhetan. Tean, et ta loeb välja minu näost, mida tema ülestunnistus minu jaoks tähendab. Püüdsin seda häbitundega varjata.
"Ega sa isegi halb välja näe."
Vastasin võimalikult adekvaatselt. Minu hääl oli paigast ära.
Nägin silmanurgast, kuidas naeratus tema huuli vormis. Ma ei tunnistaks seda kunagi, kuid Dierro on täna kohutavalt nägus. Mitte, et ta seda muidu ei oleks, kuid täna see must smoking, annab teda ilule palju juurde. See muudab, elegantseks, palju mehisemaks, väljendab rikkust ja maitsekust, ta näeb välja täpselt selline mees, kes kuulub sellistele üritustele. Sammuke või paar kõrgemale, kui meie võõrustaja seda on. Mul ei ole kunagi just piisavalt sõnu, et kirjeldada Dierro võrratuid, intensiivseid silmi. Tema teravaid näojooni ja keha, mis kuulub tõelisele mehele. Ta on vist kõige suurem kunstiteos minu elus. KÕigist nendest meestest, kes seal olnud on, leian ta kõige huvitavamana.
Tema pole ainus, kelle mõtted täna mujal viibivad.
"Tänan. Kompliment naiselt, kes neid kunagi ei anna. Haaran sellest terve oma südamega"
