Cold blooded( Eesti keeles)

6.osa

Olen näinud maailma tumeda ja külmana. Näinud maailma mida ümbritseb ainult pimedus ja valgus on midagi mida võib ainult ette kujutada keegi, kes sellest teadlik on. Kellelegi, kes ei tea selle olemasolust, jääb see vaid kaugele minevikku. Igavesti maetuks ega kunagi leitav.

Olen seisnud keset linna, tänavatel, ümbritsetud majadest mis näivad uued ja uhked, kuid värvitud. Kohas, kus mitte ühelgi asjal ei ole sära. Kohas, mis on sama surnud nagu iga teinegi liikuv kest selles maailmas. Mitte ühtegi õitsevat lille ega puud. Loodus on sama surnud nagu kõik muugi. Hinganud sisse paksu, lämmatavat suitsu, mis peaks olema õhk. Olin elus, kuid ikkagi nii surnud.

Pimedus ja surm jälitasid mind. Ümbritsesid ja lämmatasid mind. See oli piinav. Nii palju surma ja kurjust. Näod, mis peaksid inimestele kuuluma, kuid seest nii surnud.

Nad on deemonid.

Kohutavad olendid, kes ei peaks tundma peale viha mitte ühtegi teist emotsiooni, kuid ikkagi nägin üle tee last. Väikest poissi naeratamas. Mitte seda sorti naeratust millest ma peaksin võlutud olema. Mitte sellist naeratust mida lapse huulil peaks nägema. Midagi nurjatut, kuid ikkagi lapsikut.

Ta vaatas pealt, kuidas tapeti olend.

Keegi temasugune võibolla.

Nurjatud pilgud, patused teod, kuid ikkagi emotsioon.

See laps tundis õnne. Õnne surma, vere ja piinade ees.

Jumal võiks loota, et seal on võimalus. Kuid milline oleks võimalus, kui keegi seda ei tunne? Kohas, kus keegi ei tahagi seda tunda? 

Vastus on lihtne, seda polegi. 

Olen näinud tulevikku. Või ainult enda tulevikku. Ma ei tea sellele vastust.

Tulevikku mille saabumist ei suuda üksi inimene ära takistada.

Ainus küsimus:

Miks mina seda näen? 

---------

Kell üheksa laupäeva hommikul, leidsin oma tee läbi suure maja, kööki. Ei olnud kerge end mugavast voodist ülesse ajada. Olen siin olnud mõned päevad.  Enese ärrituseks on mulle hakanud siin olemine meeldima. Küll aga ma ei kavatse seda tunnistada. See koht on liiga hea minusuguse jaoks ja arvatavasti ei oska ma seda hinnata nagu teised, kuid sellega harjuda. Kõigi nende mugavuste ja rikkaliku teenindusega. Minu kodu on selle kõige keskel ilmselt urgas. Ma ei vaevu enda järel kunagi koristama, ilmselt ei teeks ma seda isegi siis kui mul külalised käiksid.

Õnneks ei juhtu seda kunagi.

Leidsin oma tee kööki. Kahele inimesele kuuluvad hääled jõudsid mulle kõrvu. Leidsin eest Dierro ja poisi. Teistsuguses olukorras mõtleksin mille pagana pärast sotsiaaltöötaja teda ära ole viinud. Hetkel tean, et see ei oleks õige lahendus. Sel poisil on parem siin, isegi kui ma ei soovi tema seltskonda. Olenemata sellest milline külm ja vastutustundetu isane Dierro on, suudab ta poisile pakkuda seda mida keegi ilmselt kunagi teinud pole, isegi kui see on ainult ajutine.

"Hommikust uurija" Dierro tundis minu kohaolu koheselt. See üllatas mind, nagu alati.

Ühel korra ma isegi vaatasin ega ta jälitus seadet mulle salamisi naha alla paigaldanud pole.

Ta asetas pooliku võileiva taldrikule, pühkis käed purust ja tõusis, et mulle kohvi valada. Dierro näeb nägus välja. Tavalise helesinise polosärgi ja tumedate teksadega. Särk toob esile tema imelise ülakeha. Näen tema musklis käsivartelt üles liikumas tätoveeringut, mil mul ikka veel vahel meeltes mõlgub. 

"Must, poolteist suhkrut?"

Ümisesin jaatavalt.

Viisin pilgu temast üle poisile, kes ajas endale lauaääres sisse arvatavasti kõike mida Dierrol pakkuda oli. Näljane ja võtmas viimast. Ootan hetke, mil ta sellest kõigest lõhki paisub.

"Ära end liialt koduselt tunne, poiss. Mõne päeva pärast leiad sa end sealt kust alati"

Võtsin tema vastas istet. Ta heitis mulle ühe ainsa pilgu. See poiss ei ole kohe kindlasti selline nagu teised tema vanused lapsed.

"Särav nagu alati. Pole kena seda üleliigset positiivsust poisile üle anda"

Kissitasin Dierrole silmi. Ta ulatas mulle kohvi ja võttis uuesti istet. Haarasin endale laualt saia ja hakkasin seda määrima.

"Teatan vaid ilmselget, ei muud. Ei tasu end lootustega üle külvata"

Poiss tõi kuuldavale röhatuse. Virutasin talle käega õrnalt vastu pead.

"Sa oled alati nii õel. Kuulsin ükskord üht korravalvurit ütlemas, et ta on mõrd. Need sõnad vastavad tõele." Ta katsus pealage.

"Kontrolli sõnu poiss" Urises Dierro. Nähes samal ajal välja nagu ta ei oleks poisi öeldut kuulnudki. Tema pilk uuris telefoni. Poiss võpatas. Tegin seda isegi seesmiselt. "Sa viibid minu majas. Ma ei salli siin sellist sõnavara, eriti kui see on suunatud Gillianile"

Üllatuse vari libises minust läbi. Poiss sai vihaseks. Isegi kui ta on hirmul on temas südikust vastu hakata. Austan seda ja tean, et seda teeb Dierrogi.

"Ag-" Hakkas ta lausuma, kuid Dierro peatas teda.

"Aitab!"  Tema tugev hääl kajas vastu seinu.

Imelik tunne tabas mind. Poiss tõmbus pahaselt toolil kägarasse. Otsustasin, et on aeg sõna võtta,

"Ära keema mine Dierro. Tunnistan, et ma ei ole isegi alati oma sõnadega tagasihoidlik. Poiss on lihtsalt noor ja rumal. Las ütleb mida tahab, see ei riiva mind vähimalgi määral"

Tema raske pilk liikus minule. Kuid hääl kõlas pehmemalt.

"Sinust saab ühel heal päeval suurepärane ema" Ta laksatas keelt ja avas siseneva sõnumi. "Sinu jaoskond teeb head tööd. Näib, et nad on leidnud meie augu"

Sitapea.

"Ja mis isa sina oleks. Kriminaal ja varas sa oled. Neetult hea eeskuju" Nähvasin ja tõusin. "Näib, et mitte piisavalt. Vastasel juhul oleksid sa trellide taga"

Sinna meie vestlus läks.