Cold blooded( Eesti keeles)

10.osa

 Hõljukiga lend oli kohutav. Minu jalad ja käed värisesid terve õhus viibitud aja. Üritasin seda salata selle ennasttäis mehe eest, kuid ta sai sellest aru kohe kui õhku tõusime. Siis kui oma küüned talle kintsu lõin. Kiire valuvõbelus mida tema näos nägin tegi minu tuju paremaks. 

Mul oli suur tahtmine maad suudelda, kui maandusime.

"Mitte kunagi enam." Sülgasin kui hõljukist välja astusin. Dierro ulatas mulle käe, olin sunnitud sellele vastu võtma.

Ta välgutas mulle oma võluvat naeratust.

"Ära ole nii dramaatiline. Sa pidasid vastu üsna  hästi, arvestades...."

"Arvestades mida?" Vaatasin talle väljakutsuvalt otsa.

Tema naeratus väreles. Silmadesse ilmus miski, mis muutis mind seest kuumaks.

"Midagi. Oled puhas teras. Võluv, kartmatu ja tuline, uurija."

"Mhm." Ühmasin rahule jäädes.

Ta suudles minu osaesist. Võtsime ette jalutuskäigu öistel Texi tänavatel. 

See koht on kõike muud kui paradiis.

Mida mul siin nautida?

"Meenuta mulle tagasi lennul, et istuksin teisele poole sind. Kui väga ma ka ei jumaldaks sinu puudutusi, mul on vaja veel oma jalgu kasutada."

Tundsin, et tahan naerda.

-----

Eeldasin kõike muud kui seda. Kartsin, et ta muutub romantiliseks. Minu sisemus näris häiriv tunne, kui ta mind õhtusöögile kutsus. Kartsin, et mind ootab ees elegantne restoran ja esimese klassi inimesed, kuid leidsin end eest hoopis ühest nurgatagusest baarist. See mees on täis üllatusi.

"Ma ei ole alati elanud luksuses, Gillian."

"See on võtnud minult pool elu, et ehitada üles impeeriumi, mida oman. Olin tänavarott nagu kõik teisedki."

Teadsin seda. Olen tema kohta uurinud niipalju kui võimalik. Kuid seal ei ole palju. Sebastjan Dierro on väga privaatne mees. Inimesed teavad, mida ta tahab, et nad teaksid. Tema minevik on temaga. Teadsin, et seal on midagi enamat, kuid ikkagi ei suuda ma teda ette kujutada mitte milletagi. Väikest teda toidu ja joogita, tänavatel kerjamas.

Oleme me siin selleks, et ta saaks mulle end avada?

Olen ma selleks valmis?

Kas ma tahan teada?

Ei.

Sest see eeldaks seda, et pean ka endast andma tükikese. Ja see on täielikult võimatu.

"Tean, et oled kannatanud. Nägin seda juba siis kui me kohtusime. Siin on sinu vastus,.. miks ma sinu elu päästsin. Sest ma nägin sinus iseend. Sinu silmades. Sa ei kartnud surma, ja see oli miski mis mind hirmutas. Ma ei ole kunagi kedagi näinud surma nii avasüli vastu võtmas."

Kuid ta ei teadnud osa, et ma ei saa surma. See võib olla midagi mida ma ei karda, kuid tean, et see ei jõua minuni. Vähemalt mitte sellisel viisil ja praegu.

"Oled sa siin selleks, et mind päästa Dierro, sest ma ütlen sulle...."

"Ei." Ta sihtis oma tumeda pilgu mulle. "Olen siin selleks, et anda sulle lootust."

"Minu raha ei tule puhtalt. Kuid olen selle nimel kuradima palju vaeva näinud. Kulutan seda nii kuidas heaks arvan. Ilma süütundeta naudin seda, mis mul on ja mida teistel pole. Ühel  hetkel saad ka sina sellest osa ja see saab olema sinu otsus võtta see vastu või anda see mujale. Kavatsen sulle näidata, et see maailm milles me elame, võib olla ka nauditav. Nii materjaalselt, kui emotsionaalselt."

Ta tahab, et õpiksin armastama.

"Mida iganes sa loodad, seda ei juhtu. Ela oma elu, Dierro ja jäta mind sellest välja."

Tõotav naeratus haaras tema huuled enne, kui klaas tema suud puudutas.

"Eks näis."

-----

Peatusime tagasihoidlikus hostelis. Tuleb välja, et samuti ei ole me Texi väga oodatud. Parandus, Sebastjan Dierro nimi ei ole siin kullast. Ma ei hakanud uurima miks, kuid kahtlustan, et süüdi on ikka ja jälle varandus mida ta omab. Mulle meeldib see Hostel, meenutab mulle minu kodu. 

Dierrol ei olnud algselt kavas siin ööbida, kuid tuleb välja, et mille iganes pärast ta siia tuli, sellega läheb kauem.

Kell üksteist hommikul sain ma teada, miks me siia tulime.

Ta vajas juurde  mõnd varuosa, millega oma arvutiruumi võimsamaks teha.

Uskumatu.

Enne koju naasmist käisime läbi tema kodulinna tuttavad tänavad, mis ei lähe mul eales meelest.

Mõistsin, et põhjus, miks ta mind kaasa kutsus on see, et ta tahtis, et näeksin osa tema elust. 

Ja see on kõige hirmsam osa.

Isegi mitte teise maailma varjud ei hirmuta mind nii nagu see mees siin.

Ta tahab mind.

Mitte minu hinge ega keha.

Ta tahab mind elusalt.