Cold blooded( Eesti keeles)

4.osa

Näen neid nägusid. Neid nägusid nii lähedale mulle. Olen ärkvel. On päev. Kõnnin kuhugi või istun oma laua ääres. Ja lihtsalt nii, aeg tardub. Minu nahk muutub külmaks nagu halvimatel talvistel päevadel. On nii külm, et tunnen end jäist õhku välja hingamas. Seal on inimesed. Nii tuttavad mulle, kuid samas, tean, et ei ole neid varem näinud. Erinevad kujundid mis mulle silme ette ilmuvad. Kuulen neid rääkimas, kuulen helisid. Mõistan iga sõna. 

Siis ma ärkan. Naasen tagasi siia maailma. Külmus on kadunud. Inimesed on kadunud. Ainus mis mulle jäänud on, on võigas tunne. Minu kena põleb nagu oleksin kõrges palavikus. Pea käib ringi ja tunnen end kohutavalt nõrgana.

Seda juhtub mõned korrad nädalas ja ma olen selle suhtes täiesti kaitsetu.

Ajaks mil ma olen saabunud reaalsusesse, mäletan kõike, kuid ma ei oska seda kunagi seletada. Minu aju teab mida nägi, kuid ma ei oska seda sõnadesse panna. Sel ei  ole tähendust. Tundub, nagu ma näeksin kellegi teise elu. Võibolla enda eelmist elu. Ma ei tohiks sellesse uskuda, kuid usun, sest tean, et kõik on võimalik.

Eriti minu maailmas.

-------

"Gillian"

"Uurija, on kena teie häält kuulda nagu alati"

Minu süda hakkas taguma koheselt, kui kuulsin tema häält. Pigistasin telefoni.

"Teie helistate mulle. Ärge käituge nagu see oleks vastupidi. Mida te soovite?"

Kuulsin müra. Nagu rong oleks mööda sõitnud. Siin kandis ei ole just palju kohti, kus rong peatuda võib. Tal on jälle midagi käsil.

"Te saite ümbriku"

"Jah" Lõin rusika lauale "Te olete tõbras Dierro. Te tapsite süüaluse"

"Kuid te saite mida vaja. Selline oli kokkulepe"

Surusin käed rusikasse, et tagasi hoida end uuesti kontrolli kaotamast. Sel tõpral on õigus. Sain mis tahtsin, kuid kannatanu perekond ei saa see-eest midagi. Ma ei saa neile kinnitada, et süüdlane on surnud. Isegi mõrvaritel on perekonnad, see on kurb tõsiasi ja paraku ei ole nad kõik alati halvad. Kõige lõpus on perekonnaliikmed need,  kes kannatavad. Mis kasu on pakkuda kannatanud pereliikmetele  asitõendeid, et mõrvari surma ei kinnita miski. Avalikkusele jääb mõrvar vabadusse. Ainult mina ja jumal teame, mida Dierro mehega teha võis. 

"Ma ei kavatse teid selle eest tänada, oleksin saanud selle mehe hukkamisega ka ise hakkama"

Naer väljus tema huulilt. See heli muutis mind seest soojaks.

"Ma ei ole teis kunagi kahelnud. Ilmselt oli minu teene kasulik nii sulle kui mulle. Tean, et teie käed on seotud ja te oleksite parema meelega näinud seda meest pigem hauas kui trellide taga"

Kui õigus tal on.

"Miks te mulle helistasite, Dierro?"

Viitasin Kunnarile, kes pea ukse vahelt sisse pistis, et ta jätaks asjad ukse kõrval olevale ajalehe kuhjale. Mees ei teinud teist nägugi. Jättis ja kadus. Mulle hakkab ta vaikselt meeldima.

"Kolme päeva pärast toimub Brindlede juures seltskondlik üritus. Olen kindel, et see võib teile huvi pakkuda"

Norsatasin.

"Ja miks nii. On teile mulje jäänud, et mulle meeldib kanda kokteili kleite ja kalleid ehteid mille jaoks mul rahagi pole? Näin ma nagu keegi, kes naudib rikaste ennasttäis inimeste seltskonda?" Valasin endale kohvi. "Keegi ei taha mind sinna. Kui te just märganud pole, inimesed kipuvad mind vihkama  Dierro"

Vaba ja võõras naer väljus tema huulilt. Mahe ja seksikas.

"Te olete ainulaadne naine " Ta andis kellelegi hetkeks korraldusi "Võin teile lubada, et see õhtu kujuneb teie jaoks huvitavaks. Kinnitan, et seal ei saa olema kedagi, kes julgeks teid oma kohaoluga häirida."

Norsatasin.

"Kõik ärritavad mind. See oleks võimatu. Pealegi seal olete teie. Ärritun isegi paljast mõttest teie peale."

"Naine, kes teab kuidas minu südamel talluda. "Ta muutus tõsiseks. "Öelge jah ja ma garanteerin teie rahulolu."

"Tahate öelda, et me lähme koos?"

"Kahjus mitte, Gillian. See ei oleks kuigi arukas mõte."

"Kas te häbenete mind?" Nüüd olen mina see kes muutus mänguliseks. Nii palju siis professionaalsusest. Kui keegi mind kuuleks naeraks ta ilmselt minu üle. Doniwan üritaks mind taaskord vallandada.

"See ei ole võimalik isegi ka suurema tahtmise juures. Meie mõlema elustiili arvesse võttes on parem, kui meie sidemed jääksid maetuks. Vähemalt praeguseks"

"Olgu. Saada mulle aadress ja ma olen kohal. Loodan, et seal pole kindlat riietumisstiili, sest ma ei kavatse kanda kleiti"

"Nauding nagu alati teie häält kuulda uurija. Olge ettevaatlik"

Ta lõpetas kõne.

-------

Kingitus saabus kell 10 õhtul jaoskonda. 

Dierro saatis mulle paar tuhat eurot maksva kleidi, kingad ja ridiküli.

Mul oli tugev tahtmine kedagi lüüa.

 Läksin poksima.

-------

Kell 12 öösel oli mul väike telefoni vestlus isaga.

"Papà viimast korda,  minuga on kõik korras. Need instinktid mis mulle vastupidist ütlevad on veidi roostes, võibolla hakkad sa vanaks jääma?"

Tean, et see nali oli kohatu.

"Vanamees tunneb millal tema ainus laps ohus on. Need aastad ei tähenda midagi"

Valu haaras mind. Jumal, ma igatsen teda. Nii palju aastaid lahus, teineteist nägemata, kuid ikka suudan teda igatseda nii nagu ta oleks alles lahkunud. Tunnen vahel ikka veel tema lõhna. See on ühtaegu nii lohutav, kui valulik.

Tal on õigus. Ma ei ole kunagi mõistnud sidet mis meil on, kuid see on olemas.

"Peaksin hoopis sinu pärast muretsema. Sa kõlad haigelt. Kas külm on hakanud sulle liiga tegema?"

Olen kuulnud teda mitu korda köhatamas.

"Ära muuda teemat, Everly"

Ohkasin. Peaksin praegu magama mitte oma isaga telefoni vaidlema. Tal on õigus. Pool tundi tagasi oleksin äärepealt surnud. Ma tõesti ei soovi sellele mõelda. Veel- vähem saan talle seda kunagi öelda.

"Armastan sind, papà. Mine magama ja lõpeta minu pärast muretsemine. Olen korras. Kontrollin sind mõne päeva pärast, et kindel olla, et oled külmetusest lahti saanud"

Tean, et tal ei olnud mingisugust plaani lõpetada, kuid vaidlemise asemel sõnas ta hoopis.

"Armastan sindki, tütreke. Ära unusta, et sa oled ikka minu väike printsess"

Lõpetasin kõne.

Need vestlused muudavad mind kurvaks,  kuid sealt ei tule ühtegi pisarat.

Lihtsalt tühjus.