Cold blooded( Eesti keeles)

2.osa

Kell viis hommikul oli minu telefon kõnedest punane. Inimesed ei mõista mida tähendab magada. Sellepärast, ei vaevu ma äratuskella muretsema ja vaevun kõnedele vastama hetkel, mil mul ei ole enam muud väljapääsu. Leidsin oma tee uksest välja jaoskonna poole poolteist tundi hiljaks jäänud, seljas eilsed hilbud ja hommikune soeng mis ei näinud välja just kõige ilusam.

Vähemalt üks hommikune kena üllatus oli see, et mu auto ootas mind töökojas ja täiesti sõidu valmis. Hea viis oma argipäeva alustada. Minu vana tuttav Rolf ei olnud just kuigi õnnelik minu kullakese seisukorra üle. Arvestades tema ilmet, hoidis ta end sõnadega tagasi. Ilmselt jään talle tänu võlgu nii mõnegi asja eest. Pidin ainult tasuma poole hinnast, mis muutis kõik minu jaoks veel paremaks. Mis ma öelda oskan, tutvused tasuvad end ära, eriti minul, kelle suhtlemisoskus ei ole just kuigi kiita. Inimesed ei armasta mind eriti, kui nad just selleks sunnitud pole.

Jaoskonna parkla oli täis nagu alati. Inimesed on segased. Mul oli hea meel näha, et minu parkimiskoht vaba oli. Nagu ikka minu vana mercedes pälvis teiste tähelepanu, sest ta möirgab nagu vanamees.

Avasin auto ukse ja sülitasin välja hambapasta, veega mis mul minuteid suul oli olnud. See oleks äärepealt tabanud minu kalli kolleegi Matjase jalga.

"Jeesus, kas sa võiksid olla vähem labasem?"

Saatsin talle naeratuse enne,  kui uue lonksu veest võtsin ja puhastasin ühtlasi ka hambaharja. Hüppasin autost välja ja lukustasin uksed.

"Kena sindki näha Matjas. Särav hommik. Näen, et oled seekord lipsu ette saanud. On hea, et sul on nii hinnaline naine. Tervita teda minu poolt"

Matjas mühatas. Võtsime oma tee jaoskonna poole.

"Sa jäid hiljaks"

"Ongi nii? Huvitav, mõtlesin ise sama kui kella vaatasin"

Jaoskonnas võttis mind vastu kohutav kaos. Inimesed kõikjal. PIlt mis mulle kunagi meelepärase pole.Mõned olid kinnitatud käeraudadega, teised seisid valvelaua juures oma järjekorda ootamas. Mis päev täna on? Kohe kindlasti mitte esmaspäev. Esmapäev on kõige hullem päev, sellepärast üritan sel päeval end võimalikult palju kontorist eemal hoida. Siis voorib siin päev otsa sisse- välja joodikuid ja alaealisi. Lapsevanemaid, kes oma kallitele marakrattidele järgi on tulnud.

Kas ma magasin midagi maha?

"Eile avati uus klubi. See annab neile alati õiguse tänavatel huligaanitsemiseks"

Vastas Matjas minu segaduses pilku nähes. Olin selle täiesti unustanud. Jällegi mingisugune uus ärimees leidis oma tee suurest maailmast siia ja otsustas, et teeb linna heaks midagi ära. Nagu neid klubisid siin vähe oleks. Sellise heateo eest annaks talle vastu kukalt.

See ei ole minu probleem.

Vähemalt mitte praegu.

Mõtlesin, et teen ennem väikse tiiru jaoskonnas ja uurin maad, ennem kui kabinetti suundun, kuid kaugelt paistis Doniwani peanupp mis sundis mind teises suunas kõndima.

Võibolla ta ei märganud mind.

"Ta märkas sind" Kuulsin Matjase uskumatut tooni oma kõrvalt. Saatsin talle pilgu, mille peale ta mind ainult lõbustatult vaatas. Kaunis, kuid jube õel mees.

Muidugi ta märkas. Tal on minu peale alati hea nina. 

"Gillian!"

Minu perekonnanimi kõlas üle saali. Krimpsutasin nina. Ainult tema võib selle kõlama panna nii vulgaarsena.

Seisatasin ja keerasin end ümber. Nägin silmanurgast Matjase irvakil lõusta. Tõbras!

"Sa jäid hiljaks!"