Cold blooded( Eesti keeles)

11.osa

"Wow!"

"See on nii äge. Kust sa need asjad said? Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud."

"Ettevaatlikult."

"Näed sa seda plaati siin? See on nagu eraldi planeet. Me võiksime sellega teha kõike, me saame..."

"Ma Võin selle ühendada oma arvutiga ja loota paremat tulevikku. Puhastada oma sõrmed, poiss. See väike vidin sinu käes on hinnalisem, kui kõik muu mida oma elu jooksul näinud oled. "

"Pole aus."

"Elus pole midagi ausat."

Kuulsin protesteerivat häälitsust.

Tundub, et nende suhe on jõudnud sellisele tasemele. Nad on seal olnud enamus tänasest  päevast. Ma ei tea millega nad tegelevad, kuid see hakkab mind vaikselt häirima. Pole kindel milline osa sellest. Kas see, et nad nii hästi läbi saavad või see, et Dierro laseb poisil selles ruumis viibida.

"Kas ma võin aidata seda vähemalt kokku panna?"

"Ei. "

"Miks kurat ma üldse siin olen?"

"Sõnavara." 

"Sa tahtsid midagi minult, õige? Hiilid päeval siin ringi, üritad saada minu varude ruumi." 

Ahaa. Siin see on. 

"M-ma ei..." 

"Mitte mingisuguseid valesid, poiss. Ma ei ole rumal. See on minu maja. Tean kõike mis siin toimub. " 

Minu piipar tinises. Ruttasin seda kinni vajutama. Tean, et nad kuulsid seda. Olin sunnitud end näitama.

Astusin ruumi.

"Tee see valmis ja see on sinu." Mitte ühtegi vastuargumenti.

Pole kahtlustki, et Dierro räägib kaameratest, mida poisilt palusin.

Muidugi ta teab.

"Sa lased teda juba oma privaatruumidesse. Usaldus või kiindumus?"

Dierro põrnitses mind.

On veider näha neid kõigi nende vidinate keskel. Kraam mille Dierro enesega kaasa tõi on vallutanud terve toa. Ta on nagu laps jõuluõhtul.

Mul ei olnud midagi ja nüüd on mul kõik.

"Kuhu, uurija?"

Ma ei salli seda kui läbinägelik ta on.

"Miks sa arvad, et ma kuhugi minemas olen?"

"Kannate jakki ja saapaid siseruumides niisama? Kas koridoris tõusis tuul?"

"Hahahaa. Vaimukas. " Üritasin maast haarata ühe tera, kuid Dierro harras selle minult sõrmede vahelt. 

Õige.

Mina ei või midagi puudutada.

Vaatasin küsivalt.

"Las ma arvan. See maksab rohkem kui mina ja sina kokku."

Dierro tõusis ja lähenes mulle. Ta seisatas minu ette. Ilme tõsine.

Ilmselgelt mitte just väga heas tujus.

"Kaotage üleriided. Te ei lahku siit majast, uurija."

"Ärge kamandage mind, Dierro."

Ta hakkab vaikselt ärrituma.

"Maja on piiratud turvameestega. Siin ei ole ühtegi väljapääsu."

"Olen võimuesindaja. Teil ei ole mitte mingisugust õigust mind kinni hoida."

Ta vaatas mind tuliselt. Leegid silmades hõõgumas. Millal enne olen ma teda sellisena näinud kui need viimsed kakskümmend neli tundi?

"Sain selle õiguse pärast seda kui sa oleksid äärepealt õhku lennanud. Niiet eemalda oma riided ja lõpeta vaidlemine."

"Tal on õigus, uurija." Sõnas poiss vahele. 

Heitsin talle pilgu.

Ta kehitas süütult õlgu.

"Oleksite äärepealt surma saanud. Mina teie asemel ei tõstaks oma jalga sellest majast välja."

"Positiivne on see, et mina ei ole sina." Nähvasin ja keskendusin jälle mehele enda ees.

"Mul on tööd teha, Dierro. Tööd, mis ei saa siin tehtud."

"Helista jaoskonda. Ütle, et sul on kiire."

Vandusin.

Millal temast sai minu järelvaataja?

Doniwan ei igatse mind. Väga. Võin talle teate saata, see ei ole minu põhi probleem. Ma lihtsalt pean minema välja. Siin olek lämmatab mind. Vajan uut juhtumit.

Pealegi on mul vaja uurida, kes kurat soovib minu surma. 

Peale kõigi nende tuhandete hingede, on see midagi muud.

Dierro teab seda ja see on järjekordne põhjus, miks ta mind välja ei lase. 

Ta tahab sellega ise tegeleda.

"Kuula." Ohkasin. "Olen  enda eest hoolt kandnud alates hetkest, mil siia ilma sündisin. Teen seda edaspidigi. Mul ei ole sinu abi vaja."

Ta asetas käed minu õlgadele ja vaatas mulle kindlameelselt otsa. See lihtne liigustus pani minu südamega tegema midagi pöörast. Ma ei saa enam tema läheduses olla.

Mul on midagi viga.

"Kuula." Ta kordas. See võiks kõlada nagu mõnitus aga tema puhul ei suuda ma seda mõista. "Ava see uks ja ma isiklikult lasen sind enda relvast."

"Et mind mõrvata?" Küsisin rumalalt. 

Õrn muie haaras tema huuled. 

"Miks sind tappa, kui soovin sind kaitsta selle eest, kes sinu mõrva soovib." Tema üks käsi liikus minu põsele. Pöial silitas õrnalt minu nahka. "Kuid ma võin saata sind kahjutusse unne, täpselt vaja minevaks ajaks."

Ta ähvardab mind külmutada.

See täiesti uskumatu, idiootne, sitapäine...

"Sa ei teeks seda." Susisein raevukalt.

Lõin ta käe eemale. Astusin sammu tagasi.

Nägin vastust tema näost. Teadsin seda juba enne seda.

"Pane mind proovile."

Sitapea.