Cold blooded( Eesti keeles)

8.osa

Vajutasin päästikule. Seal ei ole mitte ühtki teist emotsiooni peale toore raevu. Viimased kakskümmend minutit on olnud püsiv. Räpased sitapead. Suits. Lõhn metallist. Riismed.  Verd on kõikjal. Sõiduteel ja minu riietel. Kleit on läinud vastu taevast. Kontsad on murdunud. Tunnen oma riietuse pärast suuremat muret kui kõige muu. Need olid ainsad ilusad ja kallid asjad mis mul on.

Kuradile.

"Nad jälitasid meid. Võimalik, et algusest peale.-  Mitte ühtegi võimuesindajat"

Kergitasin kulmu. 

Kas ma olen nähtamatu? 

Muidugi ta ei soovi endale võmme kaela, kuid kes olen mina? Peaksin kohe olukorrast raporteerima ja kõik üle andma. Ainus mure on see, kuidas ma selgitan surukehi mis minust maha on jäänud. Pole vahet mis juhtus, seal ei ole ühtegi piisavat põhjust miks kedagi tappa, kui on võimalik ta elusalt kinni püüda. Isegi mina tean, et ühel päeval ei aita mind enam miski välja. 

Isegi mitte Doniwan.

"Iga nurgatagune. Mine Dorsanisse kui vaja. Vajan informatsiooni ja seda täna.... Ei,... Mind ei huvita,... Sinu asi on sellega tegeleda."

Ta lõpetas kõne ja võttis sammud minu suunas. 

Tume ja kalk pilk muutus soojaks. Murelikuks. Ta käis silmadega üle minu.

"See on minu töö. Ära käitu nagu ma oleksin siin tühine. Enne, kui midagi otsustad, võiksid seda minuga arutada"

Tema huuled välksatusid. Tühi naeratus.

"Alati positsioonil, uurija" Ta vaatas meie ümbrust. "Sa tapsid mitu meest, soovid tõesti sellest raporteerida. Teame mõlemad mis peab saama tehtud, ma ei usu, et rumalus käib meiega kaasa."

Torkasin relva tagasi sinna,  kus ta oli ja ajasin pea püsti. Ninatark on see mees. KOhutavalt rahul enesega.

"Sa oleksid ise seda sama teinud. Kes nad on? Järjekordsed inimesed, kes soovivad sinu surma?  Sa oled vist väärt miljoneid. "

Tema ilme püsis emotsioonitu.

"Nii ühte kui teist" Silmad muutusid mitme tooni võrra tumedamaks. Võisin näha varjatud raevu. "Andesta, et sind ohtu seadsin. "

Minu sisemus jahtus.

"Meil mõlemail on vaenlasi. Võimalik, et alati ei ole vajadust teada põhjust. Ma ei usu, et tegu on samadega, kes selle veresauna korraldasid. See peab olema keegi teine. Palju rumalam. Nad tahtsid seda kiirelt ja arvasid, et neil see ka õnnestub."

Isegi kui ta ei näi hoolivat, tean, et hoolib. Mingil hetkel, omal haigel viisil. Tema pilk liikus kaugustesse.

"Meie maailm on pime ja ohtlik"

Mõistan seda paremini kui keegi teine. 

Must auto peatus meie ees.

"Lähme koju, Dierro. Pean end puhtaks küürima ja jaoskonda minema. See pask hakkab juba tüütama"

Näen välja hullem kui tavaliselt, neil päevil, mil olen olnud missioonil. Seal on rohkelt verd, tuhka ja jubedat haisu. Meie auto ajas leeke nagu säraküünal. On ime, et sellest eluga välja tulime. Kuid jällegi, millal ma seda ei tee. 

Dierroga on lood teised. 

Seda meest saadab lihtsalt õnn.

"Alati meelepärane sinu värvikas sõnavara, kuigi eelistaksin, et seda ei oleks."

Turtsatasin ja avasin autoukse.

See ei ole hullem mis minuga kaasas käib.