Cold blooded( Eesti keeles)

3.osa

Enne seda kõike, alustasin oma päeva ühe korraliku hommikusöögiga, see juhtus olema lõuna aeg, sest mul ei ole erilist arvestust ajaga. Vahet pole mis kell on, näib olevat alati minu jaoks liiga vara, kui rääkides tööst siis hilja. Pärast seda oli mul armas telefonikõne isaga, kes elab siit päevade ja tundide kaugusel. Jällegi, olin unustanud talle tagastada kõned mõned korrad. Õnneks tuli andestus kiirelt. Nimelt selleks kohaks on Alaska. Ma ei mõista kunagi miks ta otsustas sellise koha elamiseks valida. Ma ei ole kunagi armastanud külma. Võin selles sumbelda võibolla mõned päevad, kuid mitte rohkem. Kuid külm pole ainus takistus. Viis kuidas inimesed seal elavad ei ole mulle meelepärane ja vähene võimalus kontakteeruda ülejäänud maailmaga on minimaalne.

Seal ta siis on. Minu kallis isa kolis Alaskale kohe, kui oli piisavalt kindel, et saan üksi hakkama. Mitte, et ma seda kunagi teinud ei oleks. Olen alati olnud iseseisev, isegi kui talle see ei meeldinud, on ta seda austanud. Ühel hetkel kaotasime tasakaalu isa ja tütre suhte vahel. Sellest kasvas mingit sorti sõprus. Oleme alati olnud lähedased, mingil moel ja tõde olgu öeldud igatsen teda vahel kohutavalt, neil aegadel kui minu päev on enam vähem normaalne ja ohutu olla tal minu kõrval. Igatsen tema vana kortsus nägu, õpetlike sõnu, viisi kuidas ma ta igal hommikul leidsin laua äärest ajalehte lugemas. Seda kuidas ta mind vaatas, kui jõudsin poole öö pealt koju. Talle ei meeldinud see kunagi. Igatsen teda. Seda vanameest.

Ta on minu vanamees ja jääb selleks alati. Ja see vanamees on minust samme ees, samas kui mina tatsan kohal. Tuleb välja, et ta leidis endale uue naise. Naise nimi on Theila. Ta tahab, et ma temaga kohtuksin, mis tähendab, et asi on tähtis. See ei kõla hästi, kuid samas on mul tema üle hea meel. See mees vajab õnne oma viimastel aastatel. Halb asi on asja juures see et, ma ilmselt ei kohtu temaga kunagi. On parem kui ta mind tunda ei saaks, kuid see on midagi mida ma kunagi ei tunnista. Ma ei jõua kunagi sinnapoole ja vanamees ei naase. Tõde on see, et ma ei näe oma isa ilmselt kunagi. Sellepärast on meie viimased telefonikõned minu jaoks nii piinarikkad, sest kõik muutub iga hetkega enam reaalsemaks ja reaalsus on midagi mille poole ma piinarikkalt kaevun.

"Jäin lennust maha" Esimestel kordadel, ta uskus seda ja oli valmis mulle uut lendu broneerima, kuni ta mõistis, et ma ei kavatse kunagi ühelegi lennule jõuda.

Vastus on alati sama.

"Ära muretse laps. Loodan, et jõuad järgmisel korral"

"Minagi, paps. - Seda minagi"

Tõde, et me kunagi enam ei kohtu on jõudmas temanigi.

"Vabandust. Kuid kas teiega on kõik korras?"

Jagelesin vana väravaga mis ei tahtnud sulgeda. Lõgistasin linki ja lõpuks virutasin jalaga. Nii see peabki olema. Värav läks kinni. Miks ta ei vaevu seda parandama?

"Paremas kui kunagi varem"

Vana naine käis kahtlustavalt üle minu. Tema ilme oli hirmunud.

"Asume asja kallale. On võimalik, et sellesse aeda on kont maetud?"

Aed on täiesti umbrohtu kasvanud, põõsad ja hekid pügamata. Ainus viis liikumiseks on väike rada mis viib aia juurest majani. Kohe näha, et selles majas pole peremees juba pikka aega olnud. Mõne aasta pärast matab see terve maja enda alla, kuid ta maja seintel olevaid ronivtaimi ei piira. Miks ta endale aedniku ei võta? Võimalik, et vähese pensini pärast. Tänapäeval on see vaid natukest sitta. Mitte keegi ei ela sellise raha eest ära. Maalapp on ligikaudu 4 hektarit. Sumpasin läbi rohu, et saada ülevaade maja tagumisest osast.

"See näib olevat hea koht kuhu kedagi matta. Kas te olete täpselt kursis selle maja ajalooga?"

Tean, et ütles, et on, kuid seal võib olla asju mida kunagi ei avalikustata.