Kokkulepitud suudlus

3-"Jake." "Jake?" "Jah, Jake."

Ma tegin sügava ohka ja proovisin neist mitte välja teha. "Dweeb, dweeb." häälitses Blake ja kõik tema ümber hakkasid naerma. "Teda kutsud nii?" uuris keegi. "Jah." naeris Blake. Kiirendasin oma samme, et mitte kuulda, mida Blake neile räägib.

Väljas oli läinud pimedaks ja parki valgustasid ainult pargis olevad tuled. Ma olin jõudnud omadega nii kaugele, et oli näha linnatulesid, aga ma ei hakanud üksi linna minema. Pöörasin ümber, et koju tagasi minna, aga ma olin ümbritsetud kambaga. Mul ei olnud võimalust taganeda, sest mind piirati sisse. Arvasin, et Blake tuli mind oma sõpradega hirmutama, aga neid oli rohkem.

Vaatasin poissi hoolikamalt ning tundsin ta ära. Nägin teda mitmeid kordi mind täna koolis jälgimas. Naeratasin õrnalt ja proovisin nende vahel välja pugeda, et ära minna, aga poiss astus mulle ette. "Jake." ütles poiss oma nime. "Ja vabandust, kui panime sind arvama, et sulle midagi teeme." lisas ta juurde. Mul hakkas seda kuuldes poole kergem. "Melody." ütlesin ka enda nime ja me surusime kätt.

"Jake, hoia temast eemale." oli keegi eriti vihane. Jake pööras ümber ja tema selja taga seisis Blake. Mida kuradit ta veel siit tahab? "Kõik on korras." tõstis Jake oma käed üles. "Poisid," pöördusin poiste poole:"kas saadaksite mu koju?" "Ma võin seda ise ka teha." segas Blake vahele. Hakkasin naerma:"Kas ma küsisin sinu käest?" Blake oli kohkunud ilmega ja ei öelnud midagi. Mis ta tõesti arvas, et olen ära unustanud kõik?

Trügisin poiste vahelt läbi ja Jake tuli koos oma sõpradega minu järel. Blake jäi sinna üksi seisma.

*

"Äratus." tõmbas ema kardinad eest ära. "Ma ei jõua." pomisesin ja pistsin pea teki alla. "Oleksid varem koju jõudnud, oleksid kauem saanud ka magada." tegi ema märkuse. Ei, ma ei läinud eile kohe koju. Jäime Jake'i ja ta sõpradega veel väga kauaks õue.

Ajasin ennast lõpuks püsti. Lükkasin teki pealt ja panin jalad maha, külmale põrandale. Lükkasin end kätega püsti ja kõndisin vannituppa. Käisin kiiruga pesemas ja siis tegin ennast täiesti korda. Kammisin veel juuksed korraks läbi ja läksin magamistuppa tagasi, kus panin riided selga. Võtsin maast koti ja läksin kööki, kust haarasin vaagnast ühe õuna.

*

Kell helises tundi ja olin niigi hiljaks jäämas. Panin kappi asjad, mida mul vaja ei lähe ja võtsin sealt vajalikud asjad. Kuulsin koridoris samme, aga ei vaevunudki vaatama, kes see oli. Tundsin inimese lähenemist aina rohkem ja siis ta seisiski mu selja taga. Ta soe hingeõhk langes mu kaelale tekitades külmavärinaid. "Sa poleks pidanud Jake'iga eile õhtul minema." kõlas hääl. Blake! "Kas riivasin kuidagi su tundeid?" pöörasin ümber ja me olime üksteisest umbes 30 cm kaugusel.

Okei, tunnistan teile, et Blake meeldis mulle põhikoolis tohutult. Ta küll kiusas mind, aga ikkagi ta meeldis mulle. Ma ei tea kas see oli mingi tiineka värk või midagi muud, aga ma kadestasin tüdrukuid, kes Blake tähelepanu pälvisid.

Blake näos oli ülbe naeratus, aga see kadus, kui tema kõrvale väga väga hotid kutid ilmusid. See tähendab seda, et siit koolist ka ei puudu kamp poisse, kes on õelad, ihaldusväärsed ja kuumad. "Davai Blake, lähme tundi." müksas teda üks poistest. Blake puuris mind oma silmadega, aga siis läks. Vaatasin neile järele ja mulle meeldis Blake'i kõnnak. Ma vaatasin teda nagu näljane laps vaatab toitu. Hea, et mul veel ila suust välja voolama ei hakanud. See oleks ikka eriti piinlik olnud.

Tegin sügava ohke ja läksin tundi. Vabandasin muidugi, et hilinesin ja läksin istusin Andrea kõrvale. "Sa ei tohiks Blake'iga tegemist teha." sosistas Andrea. "Polnud plaaniski." pomisesin ning võtsin asjad välja.

Võtsime sööklast kandiku koos toiduga ja läksime istusime välja. "Räägi mulle Blake'ist. Kas ta siin koolis ka kedagi kiusab?" tahtsin teada, et kas poiss on muutunud või ei. "Ei, aga ta ei tee nohikutest ja 'koledatest' tüdrukutest välja. Ta on kooli kõige ihaldatuim kutt ja siis järgnevad talle Kian ja Nick. Blake on suhtes kooli kõige ihaldatuima tüdruku Selenaga. On väga paljusid tüdrukuid lihtsalt ära kasutanud ja rohkem ei oska ma sulle midagi rääkida." rääkis Andrea ja seda kuuldes olin ma üsnagi jahmunud.

Mida sa küll ootasid temast? Arvasid tõesti, et temast saab 'kukununnupai' poiss? Ega ometi su tunded tema vastu jälle tekkima ei hakka? Ära ole loll, Melody!

Läksime viimasesse tundi, milleks oli muusika. Mulle ei meeldi üldse laulda, kuigi öeldakse, et mul on hea lauluhääl. Istusime Andreaga koos klassis, kui sisenesid ka Blake, Nick ja Kian. "Mida nemad siin teevad?" küsisin kohe. Andrea naerdes:"Kui tunniplaani vaatad, siis 10-12 klass on muusika koos." "Ei ole võimalik." pomisesin ja vajusin toolil kössi.

Kui õpetaja klassi tuli, ajasin ennast ilusti sirgeks tagasi ning istusin korralikult.

Ma ei laulnud ühtegi laulu kaasa. Ja ma tundsin ennast ka ebamugavalt. Ma nagu tundsin kellegi pilku enda peal. Vaatasin selja taha ja nägin Blake uuristavat pilku. Saatsin talle õrna naeratuse.

Oled alles loll, Melody. Mida sa küll mõtlesid, kui naeratasid?

Pöörasin kohe oma pilgu ära, et ta midagi kahtlustama ei hakkaks. Kas mul hakkavad tõesti ta vastu uuesti tunded tekkima? Ei, see ei ole võimalik. Ma olin kaks aastat tagasi kõigest tiinekas, ja need tunded olid mingi mõttetud. Aga samas see ei teeks ju halba, kui ta mulle uuesti meeldima hakkaks. Lihtsalt teda Selenaga koos nägemine teeks haiget.

Viska see mõte kohe peast välja. See pole õige!

"Ja kust teie tulete, Selena?" küsis õpetaja, kui klassi tüdruk sisenes. Ta oli tõesti kõige ilusam tüdruk keda ma näinud olen. Pikad blondid kiharad, krohvi näos rohkem, kui majadel, aga ta oli siiski ilus. Kehaehituselt pikk ja sale. Jalad pikad nagu modellil. Kõik temas oli perfektne.

"Vabandust, et hilinesin. Mul oli juuksur." kõlas vägagi häiriv ja peenike hääl. Katsin hetkeks kõrvad, et ma seda enam ei kuuleks. Andrea togis mind. "Mh?" vaatasin talle otsa, aga ta ei öelnud midagi. Kehitasin ainult õlgu ja joonistasin noodivihikusse edasi, mis mul enne pooleli jäi.

"Näeme siis homme." ütles Andrea ja kallistas mind. Noogutasin ning tüdruk ruttas bussile. Olin võtmas ka enda kotti, kui Jake tuli:"Hei, liigud koju?" "Mhm." mõmisesin ja naeratasin. "Lähme koos?" pakkus poiss välja. "Jaa." olin muidugi nõus.

Olime koolimajast lahkumas, kui Blake tuli ja mind enda juurde tõmbas. Ma ei saa lihtsalt aru miks ta nii käitub. "On mingi mure?" küsisin. "Jah." oli Blake otsekohene. Suunasin oma pilgu Blake käele, mis mu randmest kinni hoidis. Köhatasin ja näitasin oma pilguga, et ta mu käe lahti laseks. Ta tegigi seda. "Kes või mis su mureks on?" tahtsin teada.

"Jake." oli ta endas kindel. "Jake?" jäin küsivalt talle otsa vaatama. "Jah, Jake." kordas ta.