Kokkulepitud suudlus

16-ÕNNETUS

"Tuled minuga kooli?" küsis Blake, kui ta lauda oli istunud. "Kui see sulle tüli ei tee." vastasin ja sõin edasi. Blake ainult naeratas ja hakkas ka ise sööma. "Nagu näha, siis te olete ära leppinud." tegi ema oma suu lahti. "Jah, aga enda heaolu nimel, mitte sinu." sõnasin nipsakalt. "Ma ootan sind autos." pöördusin Blake'i poole. Poiss ainult noogutas. Panin taldriku kraanikaussi ja võtsin suuna välja.

Blake astus majast välja ja seadis kiiremad sammud autoni. Ta istus autosse ja kui oli auto käivitanud ning aiast välja tagurdanud küsis ta:"Miks sa oma emaga nii käitud?" "Kuidas ma temaga siis käitun?" proovisin rahulikuks jääda. "Vastad ülbelt ja tõrjud teda eemale." vastas Blake. "Ma tean kui paganama raske see on, kui vanemad lahku lähevad. Mina sain hakkama ja loodan, et ka sina saad." "Mhm." pomisesin ainult, sest mul polnud tõesti tuju rääkida oma emast.

Kooli ette jõudes pälvisin kõigi pilgud. Ma oleksin nagu kuulsusega kooli tulnud. Kuigi Blake ongi selle kooli kõige kuulsam ja ihaldatuim poiss. Mul oli koos temaga kooli sammuda ebamugav, kuid lihtsalt ära joosta oleks ka olnud piinlik. "Ma lähen poiste juurde. Mine ees koolimajja." sõnas Blake. Noogutasin ja läksin ees koolimajja. Garderoobi jõudes ootas mind seal Selena ja ta oli ikka väga vihane. Ma ei teinud temast välja. "Kuula nüüd, mis mul sulle öelda on." tuli ta mulle lähemale. Vaatasin talle otsa ja jäin sõimu ootama. "Hoia Blake'ist eemale." ütles ta ähvardavalt. "Tuleb veel midagi?" vaatasin küsivalt otsa. "Aaaagrh." märatses Selena ja kõndis vihaselt minema.

*

Päev koolis möödus igavalt ja tavaliselt. Andread ega ka Jake'i ei olnud koolis. Mul polnud kellegagi koos olla. Aga Blake? Ta ei teinud minust väljagi. Ta käitus minuga nii nagu me poleks eile ära leppinud ja nagu ma oleksin talle täiesti võõras. Aga võib-olla ta võtabki mind võõrana? Äkki ta ei tahagi minuga üldse sõber olla?

Koju jõudes võtsin suuna kööki, kus leidsin Gregori ajalehte lugemas. "Mis sul vaheajal plaanis on?" küsis Gregor. "Vaheajal?" vaatasin küsivalt otsa. "Noh järgmine nädal hakkab ju vaheaeg." naeris Gregor. Tore, et ma ka teada sain. Mõtlesin natukene ja vastasin:"Ma ei tea. Midagi ei tee vist." Gregor tõusis püsti ja oli ära minemas, kuid enne ütles:"Kui kusagile reisile tahad minna, siis ütle ja lähme." Noogutasin ainult ja läinudki ta oli. Mul oleks tõesti puhkust vaja, aga küsida selleks raha Gregorilt? See poleks õige.

Istusin enda toas ja passisin arvutis, kui uksele koputus kõlas. "Jaa." hõikasin ja sisse astus Blake. "Aa, sa oled kodus." lausus ta. "Täitsa olen jah." pomisesin. "Miks sa ei öelnud mulle, et bussiga tuled? Ootasin sind üle tunni aja." oli Blake pahane. "Aa ma ei tea. Koolis ei tee minust väljagi, aga kodus käitud sõbrana." olin Blake'is pettunud. Oleksin tahtnud ta peale karjuma hakata, aga väga suur võimalus oleks olnud, et ta oleks aru saanud, et ta meeldib mulle. Seda nüüd küll vaja ei ole. 

"Pahandas see sind nii väga?" muigas Blake. Pööritasin ainult silmi ja olin arvutis edasi. Muidugi see pahandas mind! "Oh sind küll." naeris Blake ja läks mu toast minema. "Oh sind küll." kordasin ta lauset ja panin läpaka kinni ning viskusin meritähena voodisse pikali. 
"Oh, kui väga ma tahaksin tema huuli tunda." mõtlesin ja naeratasin. "Sa oled nii loll, Melody." sain aru, kui tobe mõte see oli ja kirusin ennast. 

Olin 10 minutiks tukkuma jäänud, kui mu telefon helises. Ekraanil vilkus Andrea ja võtsin kõne kohe vastu. "Hellou, ma kuulen." ütlesin. "Tsau, kokku ei viitsi saada?" küsis Andrea. "Võib kah. Kus kohas ja millal?" esitasin küsimuse vastu. "Saame pargis mingi 20 minuti pärast kokku siis." "Okei, tsau, näeb." lõpetasin kõne. Upitasin ennast püsti ja asusin kapist paremaid riideid otsima. Otsustasin dresside kasuks. Vahetasin riided ära, panin juuksed krunni ja kohendasin meiki. 

Väljas oli kõhedalt pime ja iga hääl ehmatas mind. "Ouu vaadake, mis kena kraam meil seal on!" kuulsin kedagi lausumas. See hääl oli tuttav ja tuletas mulle meelde seda ööd, seda kohutavat ööd. Vaatasin hääle suunas ja need oli need samad MEHED?!?!?!?! "See on see sama plika ju." oli keegi eriti rõõmus. Hakkasin kiirendama oma samme ja vaatasin pidevalt selja taha lootes, et nad mulle ei järgne...aga nad tegid seda. "Mida ma teen? Mida ma küll ometi teen?" sattusin hüsteeriasse. Pisarad langesid mööda mu põski alla ja terve mu keha värises. "Oota! Me tahame sinuga ainult rääkida!" karjus üks meestest ja see kõlas eriti irooniliselt. Tahtsid nad vast minuga rääkida. Nad tahtsid minuga jätkata sealt, kus nad pooleli jäid. Ma teadsin ja tundsin seda. 

"Ma ütlesin, et oota!" karjus sama hääl jälle. Vaatasin uuesti selja taha ja ainult üks meestest jooksis. See oli tema, kes mind tol ööl ei saanud. "Sa pead jooksma." sosistasin endale ja hakkasin jooksma. Ma ei jälginud teed. Ma lihtsalt jooksin.

Jooksin nii kaua, kuniks põrkasin millegagi kokku. Mu terves kehas käis läbi tugev valu. Tundsin kuidas mu hingamine aeglustub. Proovisin avada silmi, aga ei suutnud. Proovisin rääkida, aga ei suutnud. Ma ei suutnud midagi teha.  

ANDREA POV

"Kurat, kui kaua tal läheb?" ärritusin, kui Melody't ikka veel ei olnud. Olen passinud siin juba üle poole tunni. Ajasin ennast pingilt püsti ja võtsin suuna koju. Minust kimasid mööda kiirabid ja politseinikud. Mul hakkas järsku halb ja aimasin, et midagi hullu on juhtunud. Kiirendasin oma samme ja proovisin ka Melody't kätte saada, aga ta ei vastanud mu kõnedele. Otsustasin helistada Blake'ile. 

"Tsau. Blake, kas Melody on kodus?" küsisin kohe, kui poiss kõnele vastas. "Ei, ta lahkus umbes tund aega tagasi. Mis siis?" küsis Blake, aga ignoreerisin tema küsimust, kui olin jõudnud sündmuspaigale, kus askeldasid politseinikud ja kiirabi. "Kas sa kuulad ka mind?" muutus Blake kärsituks. "Oota." sõnasin. "Mis siin juhtus?" küsisin politseinikult, kes lihtsalt seisis ja midagi kirjutas. "Õnnetus. Jalakäija sai raskelt viga." vastas ta mu küsimusele. "Kas ma saan teda näha?" mu süda ütles, et ma pean seda inimest nägema. "Olete tuttav?" esitas politseinik tobeda küsimuse. Ohkasin:"Ma ei saa ju seda öelda, kui ma inimest näinud ei ole." 
"Kellega sa seal räägid?" oli Blake endiselt teisel pool toru. "Mingi õnnetus on juhtunud. Oota." muutusin ka ise pahuraks. 

Nägin kuidas inimene kanderaamile tõsteti ja kiirabiauto poole temaga liikusid, mille juures ma seisin. Mul oli vaja näha, kes see inimene on. "Melody?!" olin kohkunud, kui nägin, et see kannataja oli minu sõbranna Melody. Tormasin kiiruga kiirabi ja Melody juurde, aga mind tõugati eemale. "Ei ole võimalik." hakkasin nutma. Kontrollisin, kas minu ja Blake'i kõne kestis ja õnneks veel kestis. "Blake." ütlesin poisi nime raskelt. "Andrea, mis juhtus?" oli Blake'i hääl murelik. "Melody'ga juhtus õnnetus." puhkesin hüsteeriliselt nutma. 

_______________________________

Tuli tuju kirjutada ja see oli siis 17.osa. Loodan, et meeldis ja kui meeldis, siis VOTE! :)