Kokkulepitud suudlus

11-KAELAKEE

BLAKE'I POV

Lamasin voodis, kui kuulsin kõrval toas häält. "Palun ära tee! Ei, ära tee! Appi! Ma ei taha. Ära palun tee. Aidake mind palun." need sõnad ja hääl kuulusid Melody'le. Huvitav, mida ta küll unes näeb? Oi kui väga ma tahaks tema juurde minna ja teda rahustada. Aga vaatasin siis enda kõrvale ja nägin alasti magavat Selenat. Olin temaga öösel otse peolt siia tulnud. "Kurat, ta peab hommikul kadunud siit olema." pomisesin ja lõin peaga vastu patja. "Miks ma temaga koos olen? Miks ma lihtsalt oma tunnetest Melodyle ei räägi? Aga samas, Selena on voodis päris hea ja nõus mind rahuldama siis, kui ise seda soovin. Kuid kas see on ikka õige, mis ma teen? Ma pean hoolega mõtlema ja käituma, et Melody minu pärast siit ära ei läheks." mõtlesin lakke vaadates.

"Mis kell on?" kõlas küsimus ja tundsin Selena kätt enda ümber. "Pool neli ja sa peaksid hakkama koju minema." võtsin ta käe ära ning tõusin istukile. "Koju? Öösel? Sa tead ju, et ma kardan." puges Selena mulle lähemale. Ohkasin:"Midagi pole teha. Pane nüüd ennast riidesse. Viskan su autoga ära."

Ootasin Selenat väljas auto juures pea 15 minutit, kui ta lõpuks tuli. "Ja miks sul nii kaua läks?" küsisin. Selena istus autosse ja ei öelnud midagi. Kehitasin õlgu ja istusin ka autosse, kuigi aimasin midagi halba. Käivitasin auto ja hakkasin sõitma. "Mida sa ikkagi nii kaua tegid?" tappis mind uudishimu. "Midagi ei teinud." vastas Selena. Ma kahtlesin temas väga ja peatasin auto. Selena vaatas ainult küsivalt otsa. Jälgisin teda ja tema kehahoiakut. "Mis sul seal jaki all on?" oli see kuidagi puhvis. Selena naerdes:"Särk, mis mul ikka seal all olema peaks." 
Tõmbasin jaki eest lahti ja Selenale kukkusid sülle särk, mõned ehted ja Guessi lõhn. "Kus sa need võtsid või pigem varastasid?" küsisin vihaselt. Selena vaatas aknast välja ja ei öelnud midagi. Ta silmadest hakkasin voolama pisarad. "Sa tead väga hästi, et olen selle disaineri riideid ja ehteid ihaldanud ja veel seda lõhna. Vanemad ei täida mu soove peale seda, kui sinuga koos hakkasin olema ja kes saab endale neid asju lubada? See kuradima tropp uustulnukas, kes ei pea lillegi liigutama, aga saab endale sellised asjad." lausus ta.

"Sa varastasid need asjad Melody'lt?" kohkusin väga. Ta noogutas. Ma ei öelnud midagi vaid panin need asjad ta sülest tagumistele istmetele ning käivitasin auto ja hakkasin sõitma.
Peagi peatusin Selena maja ees. "Selena, meie vahel on kõik läbi. Ma ei saa lubada seda, et sa tuled minu koju ja varastad minu pereliikmete järel asju." ütlesin. Ma ei plaaninud küll midagi säärast öelda, aga see lipsas mu suust välja. "Ma olen sinuga täiesti nõus." sõnas Selena ja siis väljus autost. 

MELODY POV

Kell oli viis öösel. Mu mõtted olid sellel, et kellega Blake küll koos enda toas on? Ehk Selenaga? Ah, mis mul sellest. Nad on siiski koos ju. 
Läbi kardinate nägin tulede kuma, mis tähendas, et keegi tuli. Aga kes see olla võis? All avanes uks ja siis sulgus ning sammud tulid üles ja aina lähemale. Miski käskis mul silmad sulgeda ja mängida, et magan. Ühel hetkel avanes minu magamistoa uks ja silmanurgast piiludes nägi pikka kuju. Kuju kõndis mu öökapini ja asetas sinna midagi. "Ma tean, et sa üleval oled." märkis Blake ja pani öökapil oleva lambi põlema. Naeratasin ainult ja tõusin istukile. "Mis sa sinna panid?" küsisin. "Tagastasin sulle asjad, mis Selena sinult ära varastas." sain vastuseks. "Varastas?" olin üllatunud. Tõusin püsti ja läksin neid asju vaatama.

Võtsin kätte ühe kaelakee ja sõnasin:"Selle kinkis mulle isa, kui 10-aastaseks sain. Ta ütles, et see maksis terve varanduse, aga et see ost oli seda väärt. Kandsin seda kaelakeed väga tihti, aga kui mu vanemad lahku läksid ei ole suutnud ma seda kaela enam panna." Blake võttis mu käest kaelakee ära. Ta lükkas mu juuksed ühele poolele ja tundsin ka tema puudutusi, mis külmavärinaid tekitas ja südame kiiremini lööma pani. Ilma ühegi sõnata pani ta mulle selle kaelakee kaela. Pöörasin ümber ja naeratasin tänutäheks. 

*

Hommikul kell seitse ärkamine osutus väga raskeks. Mõtlesin siiski sellele, mis öösel juhtus. Kas see oli uni või ei? Ärge kartke, kui Blake mulle kaelakee kaela pani, läks ta lihtsalt ära. Vaatasin kaelas olevat keed ja sain aru, et see siiski ei olnud uni. Ajasin ennast püsti ja võtsin suuna vannituppa. Käisin kiiruga pesemas ära ja jätkasin siis rutiiniga. 

"Tere hommikus." sõnasin lauda istudes. "Keegi on meil kohe eriti rõõmus." märkis Gregor. "Võib-olla." naeratasin ja hakkasin sööma. Ärkamine oli tõesti raske, aga ma tundsin ennast siiski rõõmsana ja plaanin täna ka Andreaga ära leppida. 

Kooli jõudes nägingi kohe Andread. "Andrea!" jooksin tüdrukule järele. "Mh?" pööras ta ümber. "Eeeem, ma tahtsin rääkida sellest eilsest asjast. Ma tõesti ei tea kas sa usud siiani seda suudlemis juttu või ei, aga ma siiski tahaksin olla su sõbranna." laususin. "Ja mina kartsin tulla ja ise vabandust paluda, et nii lollisti käitusin." kallistas mind Andrea. "Sõbrannad?" küsisin. "Sõbrannad." vastas Andrea ja kallistasime üksteist tugevamalt.

"Nagu näha, siis uustulnuk ja lontrus on ikka eriti rõõmsad." lausus keegi väga mõnitavalt. Tundsin häälest ära, et see oli Selena. "Ja mis su probleemiks on?" pöördusin sõbralikult tema poole. "See kaelakee!" karjus ta nagu segane ja tõmbas selle katki. "Sa oled värdjas!" sisistasin talle vihaselt ja võtsin maast katkise kaelakee. See kee tähendab mulle tõsiselt palju. Tundsin pisaraid silmadesse valgumas, aga ma ei saanud ju teiste ees nutta mingisuguse kaelakee pärast. Selena näol oli õel irvitus, mis pani mind tema ja teiste juurest minema kõndima. 
Kõndisin üles 3 korrusele, kus keegi tavaliselt ei käi. Vähemalt räägitakse, et seal korrusel ei käida. Keegi isegi ei tea, mis seal on.

Trepist üles jõudes oli seal ainult üks pikk koridor. Koridori lõpus oli uks. Mind huvitas just see, mis seal ukse taga oli. Kõndisin ukseni ning avasin selle. Seal oli pikk trepp, mis viis üles ja ülevalt oli luugi taoline asi. "Mis seal ikka." pomisesin ja kõndisin trepist üles, avasin luugi ja jõudsin välja KATUSELE?! Kehitasin õlgu ja ronisin katusele ja siis sulgesin luugi. 

Kõndisin ääreni ja istusim maha. Siin oli piisavalt hea vaade meie rajoonile ja oli näha ka linna. Ilm hakkas ka mu tunnetega sobituma-pilved muutusid süngemaks, tuul oli külmem ja tugevam. Vaatasin pihus olevat kaelakeed ja see tuletas meelde kõik mälestused isaga. Ma lasin oma pisaratel nüüd vabalt voolata, sest oli seal üksi ja kedagi ei olnud mind segamas. 
"Ega sa ei kavatse hüpata?" kõlas küsimus. Ikka mind leiti üles. Hakkasin naerma ja vastasin:"Ei." Minu kõrvale istus Jake. "Kuidas õe otsimisega läheb?" tundsin huvi. "Mu kasuvanemad on nõus mind aitama." vastas Jake. 

"Ja kus sa teadsid, et ma siin olen?" vaatasin talle otsa. "Ma kuulsin mis juhtus ja lihtsalt süda ütles, et oled siin. Kui minulgi koolis halvasti läheb, tulen siia. Ma saan siin rahus olla ja mõelda." lausus Jake. Saatsin talle ainult õrna naeratuse. Silmasin uuesti kaelakeed ja jälle tekkisid pisarad silma. Nuuksusin korraks ja kohe Jake küsis:"Miks sa nutad? Kaelakee pärast?" Noogutasin ja arvasin, et ta purskab naerma, aga ei. "Ma tean, kui tähtis võib üks asi olla." märkis Jake. TA ON NII KURADIMA MÕISTEV POISS LIHTSALT! Jake tõusis püsti ja ulatas mulle käe. "Tõuse." sõnas ta. Vaatasin teda muidugi imelikult alguses, aga haarasin ta käest ja tõusin. "Tule siia." tõmbas ta mind enda haardesse. Mul oli ta käte vahel nii hea olla.

____________________________

Miks Melody tunneb ennast Jake läheduses hästi?

_

Loodan, et see osa meeldis. Ma ei oska öelda kas see nädal tuleb uus osa või. Alustan küll kas täna või homme, aga ilmselgelt kui varem ei jõua valmis ja postitada, siis alles pühapäeval! :)